Karamellipruun õunakook

Maru
01.09.2009
Foto: Siim Vahur

Sulge aken

Tumehallid pilved sõitsid üle keskpäevase taeva ning kaugemal oli näha raskete piiskade langemist sünkja kardinana. Sellist, millest mühinal alla tuleb ning mille kätte jäädes võib pesuni märjaks saada enne, kui sajatada jõuad. Ent sadu see sõnum ei peata. Vaikus saabub, kui päike oma kiired ette sirutab, ning nii võib ühe tunni jooksul saabuda öö mitmel korral ja päike tõusta sama palju. Asfalt aurab jahutava vihma tulles, olles just nautinud päikese paisid, ja värsked lombid peegeldavad sügise saabumise veel malbet ilmet.

Põllud on tuhmid, pruuni- ja tolmrohelisekriimud. Metsaalused on peitmas aardeid ning turul - seal on peapööritus ringiluusivast karnevalist ja uhketest lettidest, lummavatest lõhnadest ning pakutavatest maitsetest. Esimesed kastanid on kukkunud, õunad pudenenud, tõrud end tammedel priskeks kasvatanud ning vahtrate tipud punaseid toone kumavad. Sügis sahmib ringi. Veidi veel peata olekus, ent varsti tugevalt taktikepiga värve külvavalt ning hommikuhallasid puistavalt. Aga homseks lubab Kalamajja veel sooja, päikest, õunakoogilõhna ja kõrgeid temperatuure, mis tomateid punaseks võluvad, õunu küpsetavad, kõrvitsaid paitavad ning seeni samblast välja peibutavad. Sooja, mis pea suviselt paitav.
 
Vahel juhtub, et ükski magus koogimõte ei uita peas ringi ning õunatirina kohale on kerkimas tihe kärbsepilv. Siis haarab alati teatav jõuetus. Kõhus ajavad vähemasti viis õuna üksteist taga, aga rohkem enam lihtsalt ei mahu. Õunapommist ei piisaks, et kuhja veidigi vähendada. Lihtsasse kooki läheb liialt vähe ubinaid ning jäätis on külmikust otsas. Muidu paneks õunad pannile koos kaneeli, suhkru ning mõne träpsuga vanillikuprast, valaks törtsu rummi ja laseks leegil kööki valgustada. Aga see kärbsepilv... Teate ju küll neid punasilmseid veiniseid, kes kõikjale oma ahnet nina pistavad ning nagu võluväel saab viiest kolmsada. Neid on nüüd peale köögi ka elutoas, sest just seal, suures ümmarguses tirinas, on kuhjas õunad.

Martsipanmagusad, juulikuised, Lumivalgukese mürgiõuna välimusega ja heledapõsksed, ilmselt Valged Klaarid. Viimased sain Peipsi ääres sibulajahil olles ühelt vanamehelt, kes need vanikutele pealekauba kinkis. Tal oli kaks koera, üks vanem ja aeglasem kui teine. Ja kusagil ka kuri kass, kes ühelt koeralt silmanägemise röövinud.
 
Ent õunad ei anna rahu. Ja ma arvan, et mitte ainult minul. Ning ka kärbserünnak ei toimu ainult siin, Kalamajas, vaid on võimust võtnud kõige ilusamateski köökides üle maa. Seepärast asusin õunu puhastama. Ikka eestimaiseid, ise maast rohu seest nopituid, mõne kukkumis-sinikaga ning paari ussiauguga. Häid õunu, mida niisama kärbestele rõõmuks ja ussidele söögiks vedelema jätta ei saa.
 
Puhastasin ja viilutasin neid järjest kaalukaussi, kuni kilo sai täis. Panin panni tulele, valasin laisalt lõigatud jämedad õunaviilud peale ning parasjagu võid lisaks. Kuumutasin ja segasin. Vahepeal riivisin jupi ingverit ning pigistasin mahla õuntele. Külmikus seisis eelmise õhtu roast veel poolik apelsin ning meelitasin temastki mahla välja. Seejärel otsisin köögikapist oma pühapäevasuhkru – mustja tooni, lagritsase kõrvalmeki ning kallima hinnaga – melassisuhkru. Pühapäevasuhkruks kutsun teda hellitavalt seepärast, et panen teda kohvile, kui külmikus on vanillijäätist ning pühapäeva hommikul tikub peale une ligi ka "erilise kohvi" isu. Puistasin suhkrut õuntele ning lisasin osa ka fariinsuhkru pakist. Riivisin tibake muskaatpähklit ja raputasin lahkelt jahvatatud kaneeli, sest mis sügiskook see ilma kaneelita on?!


Veidi varem olin võtnud või kööki sooja ning hõõrusin selle nüüd savikausis suhkrute, kaneeli ja ükshaaval lisatud munadega pehmeks seguks. Timmisin juurde täisterajahu ja tainas oligi valmis.

Selleks ajaks olid ka õunad saanud pannil endale uue, karamellipruuni näo, lõhnates magusalt kaneeli ja sügise järele. Või siis hoopiski maalinud endil näod - tumedapilvelise taeva ja tuhmunud lillepõldude meenutuseks. Silme ees kerisid nädalavahetusel nähtud maastikud, pilvevaalud, tee servas seisev kits ja tumepruuniks muutunud putkevarred.

Valasin õunad seejärel küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi. Ajasin õunad ühtlaselt laiali ning kaapisin kogu taigna õuntele. Silusin nätske taigna ühtlaselt ning tõstsin vormi 180-kraadisesse ahju kolmekümneks minutiks küpsema.

Vahepeal käisin pruuni kooki ahjuukse vahelt piilumas, sest köögist leviv magus-õunane lõhn oli mind ärevaks teinud. Viimaks võtsin koogi välja ja lasin veidi aega vormis taheneda. Veider, kuidas mõnikord ei taha minutid üldse mööduda... Seejärel tõstsin taldriku peale ja keerasin kiire liigutusega koogivormi tagurpidi. Kostis õrn mütsatus, mis märkis koogi maandumist taldrikule. Nööpisin vormi lahti, eemaldasin põhja, seejärel küpsetuspaberi ning viimasena rõnga. Kook oli ilusti alla potsatanud ja läikis. Läikis nagu sulav iiris päikese käes!

Rohkem sõnu polegi vaja, sest kook vajab söömist ning uus pilv kärbseid on köögis ahjusooja kooki luuramas.

Ilusat sügist soovides, õunte nimel ja maitsel
Teie moekokk
Maru

Õunakoogiks on vaja:
1 kg puhastatud kodumaiseid õunu
50 g võid
poole apelsini mahl
1,5 dl fariinsuhkrut
1 dl melassisuhkrut
1 sl ingverimahla
1,5 tl kaneeli

100 g võid
1 dl fariinsuhkrut
0,5 dl melassisuhkrut
0,5 tl kaneeli
2 muna
2 dl täisterajahu