Pasta lipsude ja hernestega

Maru
05.08.2009
Foto: Siim Vahur

Sulge aken

Põdrakanep teeservades on pea õitsenud ning vähesed niidud ja põllud lilleilusad. Ilmelik ajahetk, mil miski väga ei õitse. Heinamaad on palliväljadeks muutunud ning viljapõllud küpsekuldsed. Kõik kipub kolletuma ja tuhmuma; pruuniks, äraõitsenuks kuluma.

Esimesed ajast ette rutanud kollased kaselehed lendlevad murule. Ja kraavikallastel ning teepervedel on ikka putkelised ja takjalised, kuivanud heinad ja hundinuiad. Mõned neist torkivatest takjaist on õnneks ka vaasiiluks sobivad, ehkki peale poolt tundi külateel uitamist ei saanud kimp just kuigi kirev ega lopsakas. Raudrohutummine, lillamummuline, putkepitsiline ja nõiahambakollane. Kimp sai pigem... sügisendeline.
 
Õhtul hiilib udu õunapuuaias ligi nagu uni. Ent palju paksemalt, jõulisemalt ja külmniiskena. Enne, kui arugi saad, on riided seljas muutunud raskemaks ja vihmapehmeks. Sääsed pinisevad ümber nagu hullunud. Igasugune kannatus katkeb ning õhtul jääb vaid end närimishammustustest kuuma veega tohterdada. Laual põlevad küünlad mõjuvad aga õunapuude all kui pildike muinasjutust, mida keegi ei suuda kaameraga vääriliselt jäädvustada. Nii jääbki vaid imeilus mälestus - sellest pildist. Sest sääsepinin kaob mälestustest kiiresti. Võib-olla ülehomseks.
 
Lausa hirmutav on mõelda, et käes on august ja kohe on õhtu juba nii pime, et õhtuvaikust nautides tuleb jalutada hämaras. Siis mõõdavad tumedat õhku nahkhiired. Mõni aeg tagasi kriiskasid sel ajal veel piiritajad, sööstes napilt akendest mööda. Helitult ja väledalt liiguvad nahkhiired, nii et silm kahtleb nähtus ja võib vahel uut ootama jäädagi. Udu tikub merelt ka Kalamajja ning looritab aiad kui värsked pruudid. Mähib jahedasse udu-unne.
 
Turul on juba hiiglama mõnus! Tomateid on nii erinevaid ja üks uhkema nimega kui teine – "Must prints", "Roosa kaunitar" ja muud tegelased. Piklikud kollased banaantomatid, härjasüdamed ja roosa-rohelise-viirulised lihavad viljad. Kukeseeni jagub küll kõigile ning esimesed prisked puravikudki on kohal. Hernekaunad on muutumas kollakaks, magusus on vaheldumas õrna mõrkja mekiga. Niisama enam herneid peopessa koguma ei kipu. Nüüd koos kaunaga keema või ilma rohelise mantlita potti - värskele kartulile ja lillaihulisele porgandile lisaks. Ja kui kukeseeni enam alles pole, siis tahaks kotletti. Selliseid sügisesi, salvei ja vorstirohuga ülepakutud pontsakpriskeid kotlette.
 
Ent eile tõin turult nii palju kukeseeni, et tänaseks jagus veel pastassegi. Turul tuleb taltsutamatu isu peale ja nii ei suuda ju vaid ühe seenekarbiga koju tulla, vaid ikka mõnelt teiselt memmelt ka, kellel kuldaväärt seenekohad ning kuhjaga oranži õnne. Eriti veel, kui endale seda nii palju kingitud pole. Ja suvilast korjatud magusad herned sobisid sellesse loosse suurepäraselt. Muskaatpähkli, salvei ja hea juustuga. Augustialguse hõrk, ikkagi!


Kuumutasin pannil korraliku võikillu ja törtsu oliiviõli. Lisasin hakitud turuvärske sibula, mille praadisin kuldseks, ja seejärel hakitud küüslaugupudi. Ikka selleaastase vanaisa küüslaugu, mis purpurlilla koorega ning kange kui vanapagan ise. Kiire keerutus pannilabidaga ning metsasodist puhastatud kukeseened peale. Suuremad isendid rebisin keskelt pooleks ja lisasin siis. Nuga keeldun ma neile näitamast. Kuidagi kohatu tundub. Ja seente pikuti rebimises on miski peituv rõõm ja rahulolu, ettevalmistus ja ühele lainele häälestamine. Naljakas, aga nii on.

Lasin seentel seni praadida ja haududa, kuni pannile tekkinud vedelik oli pea kadunud. Rebisin mõned salveilehed maitseks ja pisut meresoola ning pipart.

Samal ajal kees pisikeses potis parasjagu lipsukesi. Usinalt püüdsin herneid puhastada, ent pärast detsiliitri täissaamist kadus kannatus ning pastagi oli juba al dente keenud. Viskasin herned minutiks lipsukeste sekka ja kurnasin seejärel.
 
Valasin pasta ja herned kukeseentele seltsiks ning lisaks veel peotäie hernekaunu. Kloppisin vahukoorele munakollase, riivisin pisut muskaatpähklit ning valasin kooresegu pannile. Segasin, kuni oli tekkinud kreemjas kaste, ning tõstsin kogu roa suurele vaagnale. Riivisin peenelt Parmesani peale ning sõime vaagna paari hingetõmbega tühjaks.
 
Kukeseenehõrk, hernemagus ja salveitummine roog. Imelihtne ja imemaitsev! Sügise esimeste sammude klassika, valss samblal ja vihmasabin aknaklaasil.

Mõnusat kukeseeneaega soovides
Teie moekokk Maru

1 kollane sibul
1 suurem küüslauguküüs
~300 g kukeseeni
3 sööja jagu pastat
4-7 suurt salveilehte
2 dl vahukoort
1 suurem munakollane
soola ja pipart
muskaatpähklit
1 dl puhastatud herneid ja peotäis kaunu
peale riivitud Parmesani

Loe ka: 
• Ihaldusväärne kukeseenepirukas