Nõgesehea risoto

Maru
27.04.2009
Foto: Siim Vahur

Sulge aken

Kulutuhmid liivakarva maastikuvaated muutuvad aina rohelisemaks, mida enam punane auto lõunasse vurab. Silmad haaravad ahnelt ärganud maailma, mis siniste, kollaste ning valgete õitega mustreid loonud. Mõnedes metsaalustes on veel nii palju vett, et taevas peegeldab end selles ning nii näib, nagu puud hõljuksid õhus. Pajupõõsad on helekollasteks vahupilvedeks maskeerunud, justkui oleks keegi banaanimaitselised suhkruvatitutsud okstele kinnitanud ning valmistuks neid ükshaaval suhu pistma.

Autoaknast paistab kevadine Eestimaa imeilus ja avar – läbi oksapitsi paistavad ka need majad, mis varem lehtede taha peitunud ning märkamata jäänud. Kulukarva põldude ning niitude vahele lipsab mõni ereroheline põld, mis lausa kutsub end hambaga proovima, aga õnneks sõidab auto edasi ilma, et ma võõrast põldu hammustanud oleks. Kõik on omal kulunud-tärkaval moel nii koduselt armas!

Reipus ja soojus on käegakatsutavalt õhus. Päikesepaid näol tunduvad parima spaa-paketina, mida hetkel soovida võiksin. Pikad soojad tuulepaid, mis õrnalt lokke hoiavad ja natukene sasivad ning näppudel on musta mulla lõhn. Just! Musta mulla lõhn on kevadel mõnus! Ja kui sajab kevadvihma, on seda ka õhus. Isegi linnas, kus minusugused võõra aia skvotter-aednikud vana supilusikaga maad kobestavad ning sügisel mulda poetatud tulbitaimi otsivad. Ning rõõmustavad iga tuule toodud lilleseemne üle, mis juba nupudki lehtede vahelt välja võlunud. Skvotter-peenra priimulad õitsevad!
 
Kevad on oma nakatava energia, rõõmu ja õnnetundega minu sisse pugenud ning hommikused pannkoogid kaneeli, hakitud maasikate ja kondenspiimaga on kerged tulema ka varasel hommikuajal. Kevades ärkamine on ju imeline! Ja õhtul - õhk on ikka veel soe ning jalutuskäik Kalamaja tuulevaiksetel tänavatel ja siidsileda merega rannas toob magusa une silma... Ja enne veel, kui uni peale tuleb, on parim keedusooja munaga võileib. Selline lihtne klassika. Veidi vedela kuldkollasega maamuna mustal koduleival, milles sel korral oliivisilmad ning rosinatäpid.  Murulaugupuistega, mõistagi.
 
Kevad on tõesti armumise aeg, õnnelik-olemise parim aeg. Õnnetunne oma armsa üürikodu, värskelt valgeks pestud uste, uue kattega diivani, veel pesemata akende ning sinna vahele kolinud peenra pärast. Murulauk, petersell, basiilikud, tüümian, pune ning rosmariin – nad naudivad jahedaid õhtuid ning päikesesooje päevi, kui väikesest aknast pääseb mahe tuul neid sasima.
 
Turul on juba mõnus ning peale viimase aja parimat leidu, talust pärit kanamune, ei oska ma ka midagi muud enam soovida. Kõik söödav roheline on just piisavalt tärganud, et saaksime esimesi erkrohelisi roogi nautida. Karulauk, naadid, võilillelehed, imepisikesed nurmenukulehed ja nõgesed – neist kõigist annab mõnusasti süüa valmistada. Natuke tuleb heinamaadel kulu kõrvale lükata ning mõni päiksepoolsem kraavikallas valida, et salatijagu rohelist kaussi korjata. Karulaugust on metsaalused juba rohetamas ning küüslauguselt lõhnavad. Kuigi viimane kuulub looduskaitsealuste taimede kolmandasse järku, ei tähenda see veel, et teda ei tohiks süüa. Tohib ikka. Müügiks ei tohtivat korjata. Ma pean tunnistama, et minu lokilise pea jaoks on see jäänud mõistmatuks, sest kes on käinud Põhja-Eesti metsades ja neid karulaugusalusid näinud, saab aru, et ega see taim kuhugi kadumas pole. Sinililli ei tohiks muide ka korjata, ei müügiks ega ilmselt ka vaasi...
 
Pealegi tähendab kevadisest rohelisest toitumine ka tervislikult ning vitamiinirikkalt toitumist ning kahtlemata seda me organism meilt ka ootab. Seepärast valmistasingi teile maheda roa, mis kasulik ning kõhtutäitev. Kitsejuust aga annab sellele väikese lisalöögi intensiivsuses ning nõges panustab C-vitamiini ning rauasisaldusega.

Sulatasin potis tüki võid ning niristasin õrnrohelist oliiviõli sekka. Hakkisin pisikese kuldsekoorelise sibula peenikesteks tükkideks ning valasin sulavõisse. Keerutasin sibulatükke, kuni nad muutusid klaasjaks. Kuna tegu oli meil veidi hilise õhtusöögiga, jagus sellest kogusest parajalt kahele, ent lõunaks oleks ehk üks amps kummalegi juurde kulunud.
 
Seejärel mõõtsin ümarad riisiterad potti ning segasin mõned minutid koos klaasjate sibulatega. Samal ajal pesin noored nõgesetipud, mis päeval sipelgapesa juurest korjasin. Nii kurjad nõgesed olid, et sain läbi maasikamustriliste aiakinnaste „hammustada“ ning nüüd klaviatuuri sõrmitsedes surisevad sõrmeotsad tublisti.

Pesin ning tõstsin nõgesed kuumakindlasse kaussi. Lasin kannus vee keema ning valasin nõgestele. Segasin hetke ja nõrutasin. Keevkuumas vees olid nõgesed ehk 20 sekundit. Rohkem ei pidanud ma vajalikuks hoida, sest kuuma saavad nad veel pärast potiski. Praegune kuumadušš oli peamiselt nende relvituks tegemiseks ning kergemaks töötlemiseks. Nõrutatud nõgesed tõstsin kõrgeservalisse anumasse ning mõõtsin sekka veidi keevkuuma vett ja suristasin sauseguriga püreeks.
 
Vahepeal oli riisil õlist ja võist küllalt saanud ning valasin keevkuuma lahjat puljongit peale. Just nii palju, et riis sai kaetud ning veidi veel. Segasin, segasin, segasin ning kui riis oli puljongi ära joonud, valasin järgmiseks joogiks valget veini. Segasin veel.

Kui riis oli peaaegu pehme, ent mitte veel al dente, valasin potti püreestatud nõgesed. Vahepeal ja vastavalt riisi janule lisasin veel vedelikku. Keerasin tule madalamaks ning jätkasin segamist. Samal ajal riivisid köögihaldjad Parmesani peeneks ning kui kõik oli pea valmis, segasin heleda juustupuru risottole. Viimasena sulatasin sekka lopsaka lusikatäie pehmet kitsejuustu. Koheselt tõstsin portsu suure lusikaga taldrikule ning kõrvale võtsin klaasi jahedat valget veini. Kes veini ei armasta, see valagu mahedat õunamahla, mis samuti klaarilt nõgesega passib. Kui oleks veel mahti olnud ning kõht poleks korisenud, oleksin ka ühe kooreta muna peale keetnud ning lasknud kuldkollasel munarebul rohelisele risottole valguda.
 
Tunnen, kuidas minu talvenukker organism sai tänase roaga tugeva turgutusvopsu ning et homme tuleb taldrikule seada võilille värsked, ent kibedad lehed. Ülehomme karulauk ja naadisupp. Viimased on praegu just imearmsad ja pisikesed. Korjamise vaev vaid!

Umbrohurikast kevadet soovides
Teie moekokk Maru

Nõgesehea risotto:
parasjagu noori nõgeseid
1,5 dl keevkuuma vett
40 g võid
törts oliiviõli
pisike valge sibul
1,5 dl risottoriisi
4 dl lahjat puljongit
2 dl valget veini
maitse järgi soola ja pipart
~2 dl peenelt riivitud Parmesani
~150 g pehmet kitsejuustu