Moeilma imelaps

Kelly Kipper
20.03.2012
Foto: Scanpix

Sulge aken

Jonathan Saunders hoiab šoti soost moeloojate lippu kõrgel. Tema austajate ringi kuuluvad maailma esileedid Samantha Cameron ja Michelle Obama ning alles hiljuti napsas ta moeloojate Roksanda Ilincici ja Mary Katrantzou nina alt auväärse Briti moenõukogu ja Vogue’i moefondi preemia.

Jonathan Samantha Cameroni ja Holly Fultoniga Šoti Moeauhindade galal

Moeilma imelapseks – tuli, nägi, võitis – tituleeritud Jonathan Saunders tegi oma suure moedebüüdi juba kümne aasta eest. Tema loomingu tunnusmärkideks on eriliselt kirgas ja elujõuline värvipalett ning rikkalikud kangamustrid. Tekstiilikunsti on disainer tudeerinud nii Glasgow kunstikoolis kui Londoni Central St. Martinsi moe- ja disainikolledžis.

2002. aastal magistriõpet lõpetades esitles Saunders oma lõpukollektsioonina The Beatles’i albumi "Yellow Submarine" kaanepildist inspireeritud kaftanite kollektsiooni, mis tõi noorele disainerile Lancome’i Colour Awardi ning muinasjutulise eduloo. Vaid loetud päevad pärast lõpetamist pöördusid Saundersi poole mitmete kuulsate moemajade esindajad, teiste seas Alexander McQueen, kellele tõusev täht kuulsa paradiisilinnu kangamustri kombineeris.

Järgnesid Chloé, mille konsultandiks Saunders nimetati, ning Christian Lacroix, kes esimest korda ajaloos lasi Pucci kollektsiooniks disainida mustrid, mis ei põhinenud Emilio Pucci külluslikul arhiivimaterjalil. 2005. aastal pälvis Jonathan Saunders Šoti stiiliauhindadel aasta disaineri tiitli ning kolm aastat hiljem pärjati ta Elle’i stiiliauhindade galal sama nimetusega.

Tänaseks on andekas mees juba neljandat aastat ka Itaalia moemaja Pollini loominguline juht. Lisaks on ta teinud koostööd Topshopiga, luues neile 2010. aastal taskukohase Saundersi kapselkollektsiooni.

Erinevalt paljudest teistest moeloojatest ei olnud Jonathan laps, kes unistas juba lasteaias hiilgavast moekunstnikukarjäärist. Jehoova tunnistajate võsukesena kasvanud poiss oli küll hea kunstimeele ja -oskustega, kuid avastas enda jaoks moe alles ülikoolis, sedagi pärast tootedisaini õpingute alustamist.

Oma lapsepõlve ja vanemate kohta on Saunders rääkinud, et tema perekonnas olid põhimõtted väga olulised: "Minu vanemad olid vagad ja ranged inimesed. Iseenda elu puudutavad otsused olen aga alati ise langetanud. Iga teismeline mässab oma vanemate vastu. Minu puhul juhtus lihtsalt olema ekstreemsem juhus." Hoolimata varajasest iseseisvusest, polnud moekunstniku amet peres just soosituim valik. "Minu vanematele on oluline alandlikkus. Igasugune iseenda esile tõstmine ja rambivalguses olemine on taunitav. Loomingulised alad peavad olema praktilised," on Jonathan kommenteerinud.

Kodu Burnside’is jättis mees oma kuueteistkümnendal sünnipäeval, et minna õppima Glasgow kunstikooli. Pärast lõpetamist suundus noor disainer ühegi naelata taskus Londonisse, et jätkata kooliteed paljukiidetud Central St. Martinsis. Kooli kõrvalt töötas Saunders trükikojas, kuhu hiilis pärast tööaega tagasi, et veeta öö madratsitega pehmendatud puhvetkapis. Selline "ööelu" kestis ligi aasta. "See oli tegelikult väga mugav koht. Mul on olnud hullemaid "voodeid"," on disainer meenutanud.

Rõivaloomeks ammutab Jonathan inspiratsiooni nii mangadest kui moelooja Rudi Gernreichi töödest: "Ma pole kunagi olnud kunstnik, keda huvitaks must pliiatsseelik või kasuaalne töögarderoob. Minu eesmärgiks on alati olnud luua midagi äratuntavat. Erilisus tekitab minus hea tunde." Saundersi tööriistadeks on värvid ja mustrid: iga rõivaeseme loomine algab õige värvi otsingutega. "Iga värv ja muster on individuaalne, mõeldud konkreetsele esemele, mitte tervele kollektsioonile. Iga muster on ese ja iga ese on muster," on Jonathan öelnud. "Ma olen alati armastanud abstraktseid pilte ning avastasin, et selline abstraktsus sobib imeliselt tekstiilile. Lisaks soovisin näha, kui olulised on mustrid moeilmas. Mulle tundus, et nad mängivad teist viiulit. Võib-olla oli asi mu egos, aga ma tahtsin nad seada esikohale. Värvidel ja mustritel on fantastiline võime muuta meeleolu. Sinu tunded peegelduvad alati loomingus. Kui võitlesin mõne hooaja eest ebakindlusega, manasin silme ette tugeva, võimsa naise pildi. Nüüd, kui tunnen end õnnelikuna, vajan midagi kergemat."

Saunders on korduvalt rõhutanud, et tema jaoks on väga oluline kuulata oma kliente; kuulata, mida naised tahavad kanda ja milline üks ihaldusväärne rõivas olema peaks. Sama oluline on kunstniku jaoks ka pidev areng, igast kollektsioonist õppimine ning sajaprotsendiline omanäolisus: "Central St. Martinsi kardetud professor Louise Wilson vihkab üle kõige seda, kui su tööd sarnanevad juba millegi varem nähtuga. Usun, et tänu sellele on nii paljud tema kasvandikud ka väga edukad. Näiteks mina, Christopher Kane, Richard Nicholl ja Roksanda Ilincic oleme omavahel väga head sõbrad, kuna me ei soovi üksteisega sarnaneda."

Kõige enam vastukarva on Jonathan Saundersile moelooja ameti juures enda pidev promomine. Šotimaalt tulnud poisi jaoks on see väga ebaloomulik. Eriti keeruline on tema meelest toime tulla "enesemüümise" pealinnas New Yorgis, kus iga liigutus on tehtud eesmärgiga end nähtavaks ja kuuldavaks teha. "New Yorgist lahkudes on mu keel alati väsinud ja sõlmes," on imemees öelnud.