Ta põleb heleda leegiga!

Kelly Kipper
14.11.2011
Foto: Scanpix

Sulge aken

Kaheksakümneaastane ungari-itaalia juurtega modell Carmen Dell’Orefice on hea meeldetuletus, et ilu ja noorus ei ole omavahel võrdelises seoses. Oma kuuekümne kuue aastase karjääri jooksul on graatsiline Carmen kaunistanud korduvalt Vogue’i esikaant, olnud muusaks Salvador Dalile ning töötab endiselt aktiivse poodiumi-modellina.

Oma ajastule iseloomulikult kumab Carmenist graatsiat, ülimat elegantsi ning daamilikkust. Staažikas modell on mitmetes intervjuudes rääkinud, et tunneb end privilegeerituna, kuna saab endiselt teha tööd, mida armastab. "Mu elu on olnud imeline! Kui paljud teised prouad saavad öelda, et nende pensionärikaardi pildi on teinud Norman Parkinson?" naljatles Carmen ühes hiljutises intervjuus The Telegraphile. Kuigi retrospektiivis on naise ellu mahtunud kamaluga kauneid hetki, on sel kõigel olnud ka krõbe hind.

New Yorgis üles kasvanud Carmen Dell’Orefice’i temperamentsetel vanematel oli komme järjepidevalt kokku ja lahku kolida, mis tähendas, et väikese Carmeni igapäevaks olid erinevad kasupered ning sugulased, kes tüdrukutirtsule kordamööda peavarju pakkusid. "Me olime nii vaesed, et mu ema jättis mu sageli kasuperedesse, kuni teenis piisavalt raha, et üürida meile tuba," on naine meenutanud.

Olukord muutus õige pisut stabiilsemaks, kui kolmeteistkümneaastase balletitundi ruttava tüdruku poole pöördus fotograaf Herman Landschoffi abikaasa, kes kutsus piigat pildistama. Kuigi Carmeni ema juhtis tihtipeale tähelepanu noore tüdruku kõrvadele ning jalgadele, mida pidas üüratult suurteks, nägi Harper’s Bazaari fotograafi abikaasa neius piisavalt potentsiaali. Testifotodega ei läinud aga nii hästi, kui loodeti. Pärast pildistamist saabus Carmeni emale kiri, milles öeldi, et noor neiu oli küll väga viisakas, aga kahjuks üldse mitte fotogeeniline.

Olukord võttis uue pöörde, kui neiu ristiisa tutvustas noort ristitütart ajakirjas Vogue töötavale tuttavale toimetajale. Kaks nädalat hiljem toimus Carmeni esimene pildistamine legendaarse fotograafi Horst P. Horstiga, millele järgnes 1946. aastal Vogue’iga modellilepingu sõlmimine. Vaid aasta hiljem kaunistas õrnade näojoontega modelli nägu juba moeajakirja esikaant.


Carmen Vogue'i kaanel

Hoolimata modellitööst, elasid Carmen ning tema ema väga vaestes oludes. Kuna neil ei olnud kodus telefoni, edastasid neiule tööpakkumisi Vogue’i jooksupoisid. Pakkumiste ilmnedes ei läinud Carmen kohale aga mitte bussiga, vaid rulluisutades, et säästa piletiraha. Kuna neiu kannatas alatoitumise käes, pidid fotograafid tema seljas olevad kleidid sageli nööpnõeltega tagant kokku tõmbama või toppima rõivastesse salvrätte, et tekitada mingitki massi. Condé Nast isegi maksis hormoonsüstide eest, et kutsuda Carmenis esile puberteet ning siluda tema nõgusat rinda, mille põhjustanud kaheteistkümneselt põetud reumapalavik.

Carmeni lapsepõlve kuulus palju emapoolset kriitikat ning vägivalda. Naise ungarlannast ema oli tütre karjääri osas väga ambitsioonikas, nähes võtmena alguses balletti ning hiljem ujumist: "Ema polnud minuga kunagi rahul ega jätnud kasutamata ühtki võimalust, et oma rahulolematust demonstreerida. Ma olin õnnetu laps, kes soovis vaid, et tema ema teda armastaks."

Kolmeteistkümneaastaselt poseeris alasti Carmen Salvador Dalile, teenides sellega 12 dollarit tunnis. "Kõik oli väga süütu, ilma igasuguse kahtlase alatekstita," on naine meenutanud. Lisaraha teenimiseks töötasid Carmen ning ta ema õmblejannadena, valmistades rõivaid ka näiteks tuntud supermodellile Dorian Leigh’le, kelle nooremast õest Suzy Parkerist sai hilisemas elus Carmeni hea sõbranna.

Moearmastajast modell, kelle rahaline seis oli kõike muud kui kiita, pidi sageli kasutama oma õmblemisoskusi ja loomingulisust, et valmistada rõivaid ka iseendale. Näiteks tavatses Carmen osta heategevuspoodidest tekke, mille õmbles ringi mantliteks. Modell Suzy Parkeriga Pariisi tööotsadele sõites võtsid aga noored piigad alati kaasa õmblusmasinad, et meisterdada omale õhtusteks üritusteks kleite.

1947. aastal tõsteti Carmeni palka 7,5 dollarilt 10-25 dollarini tunnis. Neiu poseeris järjekordseks Vogue’i kaanepildiks ning tegi koostööd ajastu kõige nõutumate fotograafidega nagu Irving Penn, Horst P. Horst, Cecil Beaton ning Richard Avedon. Teenitud rahaga tasus Carmen hambaklambrite eest, õppemaksu erakoolis ning toetas ka oma viiuldajast isa, kes tütre kunagi maha oli jätnud, ent kelle neiu viieteistkümnesena üles otsis.

Kuigi Carmen oli juba noores eas tõeline sensatsioon, kaotas Vogue mõne aja möödudes tüdruku vastu huvi. Viiekümnendatel alustas modell töötamist pesufirmadele ning kataloogidele, tõstes sellega oma tunnipalka 300 dollarini. 1953. aastal liitus Carmen modelliagentuuriga Ford.

Viiekümnendate esimesel poolel sõlmis noor graatsia ka oma esimese abielu Bill Milesiga. "Kohtusin oma esimese abikaasaga, kui olin kuusteist. Ostsin talle võidusõiduhobuseid ning pärast mitut aborti ka abiellusime. Sünnitasin tütre Laura ning kolm aastat hiljem oli abielu läbi," on Carmen kommenteerinud oma abielu mehega, kes tavatses võtta naise modellitöö eest teenitud raha omale, andes Carmenile iganädalaselt vaid 50 dollarit.

Mõned aastad pärast lahutust kohtus Dell’Orefice fotograaf Richard Heinmanniga, kellega pärast kuuekuist tutvust ka abiellus. Kui Carmen otsustas viiekümnendate lõpus modellikarjääriga lõpparve teha, jättis ent 2prints valgel hobusel" ta maha.

Naise kolmas - ning viimane – abikaasa oli noor arhitekt Richard Kaplan. Kuuekümnendate keskpaigas sõlmitud liit püsis üheksa aastat.

Hoolimata ebaedust isiklikus elus, sündisid kuuekümnendatel mõned kõige legendaarsemad fotod erru läinud modell Carmen Dell’Oreficest. Näiteks ajakirjale Harper’s Bazaar jäädvustatud Melvin Sokolsky taies "Carmen Las Meninas", mis tänapäevaks tõusnud ikooni staatusesse.

1978. aastal otsustas Dell’Orefice teha oma elus aga pöörde ning lasi modellinduse ametlikult tagasi oma ellu. Järgnevad kümnendid tõid ülesastumised Jean Paul Gaultier’ ning John Galliano showdel. Lepingud Rolexi, Cho Chengi ning Isaac Mizrahiga on Carmenile kindlustanud reklaamkampaaniad, mis ilmuvad regulaarselt ajakirjades W, Harper’s Bazaar ning Vogue. Tänavu nägi teravate põsesarnadega Carmenit elegantselt marssimas Alberta Ferretti showl ning New Yorgi moenädalal. 16. novembril avatakse Londoni moekolledžis aga modelli enam kui kuue dekaadi pikkust karjääri tähistav näitus, kus on väljas legendaarsete tippfotograafide Cecil Beatoni, Richard Avedoni, Irving Penni, Norman Parkinsoni, Horst P. Horsti ning Lillian Bassmani tööd veteranmodellist.

Kuigi võib jääda mulje, et Carmeni elu viimased aastakümned on läinud tunduvalt ladusamalt kui tema noorusaeg, on jätkunud pisaraid ja mõõnaaegu ka viimastesse dekaadidesse. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel kaotas naine aktsiaturul suurema osa oma varandusest, mis viis ta oma legendaarsete modellifotode sundmüügini.

Carmen koos kübarameister Philip Treacyga

1993. aastal tutvustas naaber Dell’Orefice’ile härrat nimega Norman Levy, kellest sai tema hea sõber ning armuke. Vaid aasta pärast tutvust investeeris Dell’Orefice oma säästud Levy sõbra, Bernard Madoffi Ponzi skeemi. 2005. aastal Levy suri. Kolm aastat hiljem sai Carmen telefonikõne ühelt sõbralt, kes andis teada, et Madoff on tüssanud nii teda, Carmenit kui veel umbes kolmeteist tuhandet heausklikku, kelle säästud läksid koos Madoffi Ponzi petuskeemi avalikustamisega. Kuna modell jäi teist korda elus ilma kõigist oma säästudest, peab ta järjepidevat võitlust pankadega, et säilitada oma pisikest korterit. "Mis siin ikka – olen kaheksakümneaastane töötav naine. Kuidas ma sellega hakkama saan? Väärikalt muidugi!" on Carmen The Telegraphile öelnud.

Kuna kõrges eas pole mitte ainult modell ise, vaid ka tema sõbrad ning tuttavad, on naise viimastesse aastatesse mahtunud ka mitme lähedase inimese matused. "Ma olen proovinud aidata inimestel surra heasse surma. Ma ei usu matustesse, vaid elu ülistamisse. Minu jaoks on oluline inimestele näidata, kui väga ma neid hindan ja neist hoolin. Ma ei usu ka matmisesse - olen organidoonor. Olgu selleks siis mu nahk, silmamunad või ükskõik, milline muu kehaosa - kasutage, mis võimalik, ning visake ülejäänu minema!" on Dell’Orefice öelnud ajakirjanik Judy Rumboldile.

Ei ole palju inimesi, kes raskuste ja vintsutuste kiuste suudavad säilitada kaine mõistuse, elujanu, optimismi, teotahte ning ilu. Carmen Dell’Orefice on erakordne naine!

Loe ka lugu lennukast kübarameistrist Philip Treacyst
Märkimisväärses vanuses moelinnust Iris Apfelist