Nägu Juuksed Keha ja toitumine Ilusoovitus
Kollektsioon Stiilivihjed Staari stiil Disain Pildigaleriid
Foorum Kosmopoliitne Fitness Suhted Sotsiaalia
Arvustused Persoon Mitmesugust Maru köögis
Kätlin Mariann Keilit

Pliiatsite käskijanna

Saada sõbrale Prindi Teade toimetajale

Riina Õun
27.09.2010
Foto: Erakogu

Ehkki sellest on juba mõned aastad, oleks lugejail kindlasti põnev teada, kuidas Sa Indiasse praktikale sattusid.
Indiasse läksin praktika korras tööle Aiesec organisatsiooni kaudu 2006. aastal. Nad organiseerisid mulle seal töökoha, olin moedisainer. Töötasin firmas, mis tegeles tekstiilide, patjade, padjapüüride ja muu sarnase Euroopasse tootmisega. Sinna saabus tohutul hulgal vanu sarisid, mida nad ümber töötlesid ja nendest patju tegid. Minu ülesanne oli sarid läbi selekteerida, valida välja parimad mustrid ja need ümber joonistada. Hiljem kasutati neid mustreid vabriku padjatikandite juures. Lisaks valmistati vanadest saridest patju ja kardinaid. Juba siis oli recycling tehtav ja müüdav.

Kas Indias puutusid kokku ka india moejoonistusega?
Sellist moejoonistust nagu meil ma seal ei kohanud. Ehkki tegelikult on moejoonistus Indias olemas küll, lihtsalt oma seal oldud aja jooksul ei puutunud ma sellega kokku. Mina nägin hoopis seda, kuidas catwalki modell lõigati ajakirjast välja ja käsitleti seda kui moejoonist. Puutusin seal kokku sarimustrite ja ornamentide joonistamisega, mis oli hästi huvitav.

Milline on eredaim mälestus Indiast?
Millegipärast on mul üks hirmuäratav mälestus, mis kohe esile tükib, ehkki mulle tegelikult meeldis Indias.

Pärast praktika lõppu reisisin üksinda Kerala osariigis. Eelnevalt olin juba pikalt mööda Goa rannikualasid matkanud ja ookeaniveega harjunud, nii et olin julge laintesse hüppama. Kuni ma ühel päeval Keralas üksinda olles vette hüppasin nagu pingviin ega arvestanud sellega, et võib-olla kahemeetriste lainetega vette minna pole väga tark tegu. Loodusjõud tõmbasid mind endaga kaasa, ma pääsesin sealt vaid hirmu väel ja imekombel. Inimesed rannas ei näinud minu uppumist, lained olid tugevad ja viisid mind kaasa. Olin juba kindel, et sellega on kõik läbi, aga järgmisel hetkel avastasin siiski, et mulle on antud veel üks võimalus ja kui ma sealt sõna otseses mõttes välja roomasin, käis kogu elu mu silme eest läbi. Ühtäkki leidsin end ikka veel elus olevat. Olen selle üle väga õnnelik, et mulle on antud võimalus olla. Spirituaalsemaks see mind ei muutnud, kuid see tuleb mulle aeg-ajalt meelde ja siis ma mõtlen, et mu mured on tühised - põhiline, et ma olen ikka olemas!

Üks naljakas lugu on mul ka. Varem polnud mul mingit ettekujutust, mida India endast kujutab. Mäletan, kui kohvrit pakkisin, võtsin miniseeliku kaasa. Mu hea sõbranna küsis selle peale, kas olen hull või, mida ma seal miniseelikuga teen. Sinna jõudes sain aru, et seal ei saa ma seda miniseelikut mitte kunagi selga panna. Siis osutusid olulisiks hoopis teistsugused riided, pigem tundsin end mugavalt salwaris (salwar kameez – tuunikast, pükstest ja õlasallist koosnev traditsiooniline komplekt) või kurtas (tuunikalaadne särkpluus), india naiste traditsioonilistes rõivastes. Sari ma ei kandnud, kuna see on abielunaise rõivas ega olnud soositud vallaliste kandjate seljas. Ehkki leian, et sari on hästi ilus ja mul on neli või viis sari kodus, paar neist kaunite tikanditega, ei usu, et ma neid kunagi kandma hakkan. Pigem vaatan ja mõtlen sellele, et olen nii kaugel käinud.

|
Teade toimetajale
Vestle foorumis
Populaarseimad vestlusteemad


Uudishimulik
Femme uudiskiri

Kas oled unistanud deodorandist, mis poleks pealekandmisel külm ja märg, vaid siidiselt pehme ning kiirelt imenduv?
Cherry.ee - magusad pakkumised
Suhtun kiirmoe kettidesse:
Positiivselt, sest saab soodsa hinnaga moodsaid riideid
Negatiivselt, sest nende kvaliteet jätab soovida
Neutraalselt ja ostan, kui leian sobiva toote
Mis see kiirmood on
femme.ee kasutajatingimused registreeru kasutajaks uudiskiri reklaam koostööpartnerid kasutusõigus
© femme.ee