Pruunita "Pruuniks"

Ilutoimetus
03.01.2013
Foto: Harri Rospu

Sulge aken

Vahemikus 9.-19. jaanuarini etendub Theatrumis taas* Andri Luubi näidend "Pruuniks", mis jätkab detsembris 2009 esietendunud "Fööniksi” teemadel. Kui viimane rääkis meeste üksindusest ja probleemidest põhjamaises ühiskonnas, siis "Pruuniks" keskendub naiste samalaadsetele üksindusküsimustele.

Näidendi peategelane on ülekoormatud naisteajakirja peatoimetaja, kes ihkab pruunistuda, aga kellele päike peale ei hakka; kellel on korraga käsil sada asja ja kes ei suuda uinuda, magada ega isegi nutta. Ta ei tea ühel hetkel enam, mis on peamine, ja kipub nii inimese kui naisena selles möllus järge kaotama. Sellist sümpaatset ületöötanud üksikut naisterahvast külastab äkki ebamaine olend, kes pakub talle konkreetset valikuvõimalust.

Tegime lavastuse kostüümidest ja pruunist värvist juttu näidendi "Pruuniks" autori Andri Luubiga ja peaosaliste Liina Olmaru ja Maria Petersoniga.

Ava galerii, klikates pildil! 
 

Kas kunagi enne on ka keegi huvi tundnud just etenduse kostüümide ja välise külje osas?

ANDRI: Ei. Ja see on tore. Väga ootamatu. Tavaliselt küsitakse ikka, et mis sa selle tükiga mõtled ja mida öelda tahad. Ja siis pead laveerima, et avada tüki sisu nii, et seda ümber ei jutusta ja vaatajale ette igavaks ei muuda. Eks kui me siin räägime, anname loomulikult aru, et ega me seda tükki kostüümide pärast ei teinud ega ei ole meil laval ka aegade ilusaim kostüümidraama, aga huvitavaks teeb küsimuse just asjaolu, et endalgi on põnev mõelda, mismoodi algne idee lõpuks laval realiseerub ja kuidas kõik muutub.

Näidendi "Pruuniks" pealkiri viitab üheselt pruunile värvile?

ANDRI: Jah. Algselt oligi soov kasutada palju pruuni. Nii lavakujunduses kui kostüümides ja mulle meeletult meeldib pruun värv. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundus, et pruunile ei leia rakendust - kas oleks see liiga otse näpuga näitav või lihtsalt ei leidnud pruunile kohta.
LIINA: Pruuni värvi laval praktiliselt polegi ju.
ANDRI: Just. Enda rahustamiseks värvisin riiulite servad pruuniks, aga seda detaili publik saalist nii või naa silmaga ei erista, nii et ongi - pruuni värvi etenduses ei näe.
MARIA: Pruun värv sümboliseerib ju ka valge inimese soovi olla sisemiselt tõmmu ja päikeseline, lõunamaine. On isegi hea, et seda laval ei näe - see on just see, mille suunas naistegelane alateadlikult püüdleb. Ta usub, et väline värvitoon lahendab ka kõik tema sisemised mured.

Andri, Sa oled ka varem loonud lavakujundusi ja kostüüme. Kuidas seekordne tööprotsess erines?

ANDRI: Jaa, ma olen teinud isegi kohmakaid lõikeid naistele ja lasknud õmmelda kleite. Need on lõpuks kõik kenasti välja tulnud, aga tavaliselt ma kombineerin kostüümid kokku taaskasutatud hilpudest - palju kasutan isiklikke riideid, mida enam ei kanna, või tuttavate-sõprade omi. Kui mingi detail on puudu, laenan selle teiste teatrite kostüümiladudest. Väga harva ostan midagi uut. See on tingitud sellest, et mulle eriti ei meeldi tuttuued asjad, ja sageli ka piiratud eelarvest, kui on vaja riietada mitmeid tegelasi, aga vahendid selleks on napid. Seekord oli kõik teisiti: ostsime poest täiesti uued pluusid-seelikud. Ja ma hakkasin tegelikult seeläbi laval taas uusi asju nautima.

Milline näeb teie kujutluses välja üks naisteajakirja peatoimetaja ja kas see, millised kostüümid lõpuks lavale jõudsid, erines algsest kujutlusest?

MARIA: Enamasti kannavad peatoimetajad ilmselt Chanelist inspireeritult musta värvi ja ka meie otsustasime tumedate toonide kasuks.
ANDRI: Reaalses elus on peatoimetaja ilmselt moelooja ja ärinaise kombinatsioon. Aga minu algne kujutlus ja lõpptulemus… Jaa, nad erinesid nagu öö ja päev. Algusest peale oli selge, et see tükk ei tule realistlikus võtmes, vaid muinasjutulisemas stiilis ja kui on kolm tegelast - peatoimetaja, mees ja ebamaine olend -, siis mismoodi nad sellesse süsteemi asetada. Milline on peatoimetaja: kas nagu kostüümi- ja karjäärinaine või õhulises õhtukleidis diiva? Milline on mees, kas lihtne remondimees või härrasmees? Milline on ebamaine olend, kas nagu ingel, "Star Treki" läikiv UFO pikkade kõrvaotstega või mingi kolmas, veelgi ootamatum lahendus?

Kuidas jõudsite lahenduseni, kostüümideni, mida laval näeb?

ANDRI: Ega meil ei ole tegelikult laval moedemonstratsioon, üldsegi mitte. Vaatajad ei peaks tulema teatrisse kostüümide, vaid ikka loo enda pärast. Kostüüm peab lugu toetama. Aga kuna tuttavad teatrikunstnikud ja moeloojad olid parajasti hõivatud ja ma seekord ise kostüümidele kavandeid ei teinud, siis otsustasime kodumaise rõivatootja kasuks, kes oli nõus ka meile sponsoriks hakkama. Kõik kostüümide põhielemendid valisimegi otse kauplusest.
LIINA: Rõivakauplustes ringi vaadates leidsime tegelikult ka rolli jaoks olulist informatsiooni. Kui sain teada, et ta püüab vastupidiselt oma emotsionaalsele loomusele olla tegelikust ratsionaalsem, siis valisime talle rangema kostüümi ja mitte kleidi. Me mõtlesime peatoimetajale välja ka nime: Veronika. See viitab naiselikkusele, aga kuna ta on juhtival kohal, siis ta üritab seda tahku alla suruda, raamidesse ehk kitsasse seelikusse valada. Nimi võimaldas meid tegelast kõrvalt vaadata ja nii oli lihtsam aru saada, mis tal seljas võiks olla. Aga tema pulbitsev naiselikkus kanaliseerub ikkagi lõpuks kas mõnes kummalises lillelaadses nahkvöös või lainelises särgikraes.
MARIA: Mingil hetkel avastasime, et ka minu ebamaine tegelane ei soovi - hoolimata algideest, et ta võiks olla kas ufolik kosmosedaam või barbilikult särav printsess - siiski nii suurelt taustast esile tõusta. Jõudsime järeldusele, et tema soov on olla hoopis maiste naiste sarnane, mistõttu oli tema rõivastamine palju lihtsam, kui me arvasime. Me lisasime samu elemente, mis peatoimetajale - tegime teda natuke poisilikumaks ja peale viskasime ühe stiilse meestemantli, et anda märk, et ta ei ole moemaailma nüanssidega jõudnud veel end lõpuni kurssi viia. Otsisime meelega ka vastandlikke rõivakombinatsioone, et eristada kaht peategelast teineteisest.
ANDRI: Ott Aardami kehastatud meestegelasega oli kõige lihtsam. Kuna algselt plaanis olnud remondimees oleks jäänud liiga näpuga näitavaks, üldistasime ka tema pisut pidulikumaks. Ja leidsime talle selga halli ülikonna. Lisaks on laval näha ka kõrvaltegelasi. Peategelase uljast õde, kes on küll noorem, aga palju diivalikum, ja omavahel konkureerivaid missikandidaate üleni valges. Missidele õlalintide leidmiseks pidin minema lillepoodi ja tellima sealt matuselinte, millele palusin käsitsi iludusvõistluse tekstid peale kirjutada. Ise veel mõtlesin, et ei tea, kas missidele tellitaksegi linte matusebüroost. Sellest kõigest on tegelikult keeruline rääkida, kui ei ole ise oma silmaga tükki näinud. Mistõttu kutsumegi etendust vaatama, et mitte jääda oma jutuga ainult teoreetiliseks.

Kas näidendi lavastamise protsess andis uusi mõtteid ka endale, olgu rõivastumise või muus osas?

ANDRI: Jaa. Mina sain taas teada, et mehelik on hooletu, naiselik hoolikas. Põhiprintsiibina. Ja see lihtsustas oluliselt kostüümide valimist. Isegi meestegelasele ülikonna leidmine muutus lihtsamaks. Et ei valinud liiga trimmis, liiga pidulikku, vaid mugavama ja lihtsama, et rõhutada just mehelikku.
LIINA: Võib-olla tuletas see protsess jälle meelde, et nagu tegelastelgi on üks iseloomulik element, on ka inimestel elus sageli neile omane element. On see siis kleit, vest, kampsun, müts vms. Et inimesele annab see üks detail sageli just talle olemusliku ja kordumatu.
MARIA: Mina ei saanud uusi mõtteid. Mina teadsin seda kõike juba enne. (Naerab). Ma teadsin seda ette. (Naerab). Ma olen ebamaine.

Milline on teie enda isikupärane element?

ANDRI: Minul on millegipärast pruun T-särk. Ma ei tea, miks mulle see värv meeldib. Nõukogude ajal, kui kogu mööbel kodudes oli pruun, ei sallinud ma seda tooni. Aga nüüd meeldib. Näen tänaval pruuni autot ja mõtlen: "Lõpuks ometi tegi keegi midagi ka teist tooni!"
MARIA: Minul on lihtsam öelda, mis ei ole minu element. Minu element ei ole kindlasti üks ja sama riietus päevast päeva.
ANDRI: Mul on vastupidi, et kui mulle mingi element meeldib, siis ma kannan selle ribadeks. Ma ei taha vahetada. Mul on ühed lemmikkingad, mille tald on nagu Chaplini saapal ja ümberringi teibiga kinni tõmmatud, aga ma ei raatsi neid ära visata. Olen kiindunud. Viin nad millalgi kingsepa juurde.
LIINA: Ma jäin lihtsalt mõttesse, et kui jutt käib välisest riietumisest, siis milline on mu sisemine riideelement. Kangas. (Naerab).
MARIA: Minu sisemine kangas on siid. Ma olen seest siidist. (Naeravad).
ANDRI: Jah. Ilmselt tõesti on stiilne inimene see, kes kannab igas mõttes lambanahka. Ükskõik, kumba pidi keerad, ikka on hea ja soe.
LIINA: Minu sisemine kangas on samet. Vähemalt mulle endale meeldib nii mõelda. Pruun samet. (Naerab).

"Pruuniks" räägib ka soovimisest ja soovimise vajadusest. Millised oleks teie soovid, kas või oma garderoobiga seoses?

LIINA: See lugu räägib tõepoolest, et inimesel on palju soove, ei tea kust otsast alata. Aga kui me välisest räägime, siis et inimesed käiksid ikka isikupäraselt riides ja et mul endalgi oleks pidevalt põhjust ilusasti riides käia. Nagu nendel kuldsetel hetkedel, mil on aega rahulikult kombineerida ja komponeerida ning sellest kõigest siirast rõõmu tunda.
MARIA: Julgeid värvivalikuid. Mulle meeldib igasugune üllatus või ootamatus inimese seljas, mis sobib selle konkreetse persooniga.
ANDRI: Sellest pole otseselt midagi, kui mu soov ei täitu, aga minu mõte on kunagi ikkagi disainida ise endale ülikondi jne. Taylormade. Nagu vanasti. Rätsepatöö. Nägin hiljuti 70ndate lahedat tantsuvideot ja seal oli iga paar kas siis ise või rätsepal lasknud õmmelda väga eripärased ja stiilsed rõivad. Sinna oli lisatud poest ostetud elemente ja kõik kokku mõjus väga värske ja originaalsena. Hästi hea tuju tekkis selle nägemisest. Ma ei oodanud, et taoline asi võib tekitada mingitki emotsiooni, aga tõesti, head riietust on lihtsalt nii hea vaadata.

Femme loosib oma lugejate vahel välja 2 vabapääset etendusele "Pruuniks". Loosimises osalemiseks vasta küsimusele, mis on peatoimetaja tegelasenimi, mille näitlejad koos lavastajaga talle panid. Vastuseid ootame kuni 14. jaanuarini meiliaadressil silvi@femme.ee.

Etendused toimuvad 9., 10., 11., 14., 15., 17., 18. ja 19. jaanuaril kell 19 Theatrumi saalis.
Pilet 14/11€
http://dev.theatrum.ee

Kairi Prints (Sirp, 10.02.2012)
Nii et nagu Theatrumis ikka: saab absurdi, diipi ja metatasandeid, palju tahad. Või kes soovib, saab kerge komöödia tänapäeva üksildasest emantsipeerunud naisest, kes tahab "midagi muud” – samastamine on lihtne, vastandamine samuti, naerda saab, nutta võib. Kompositsioon on paigas, aga mitte liiga. Mõnus kodune teater – armas ja mugav, isemoodi ja kiiksuga. Ise pead ka vaeva nägema, et oleks hea olla.

Margit Tõnson (Areen, 15.02.2012)
Luup on kirjutanud ja lavastanud suurepärase komöödia, mis ei tee vaatajat rumalamaks. Jah, ta näitab inimest rumalana küll, aga annab talle vastutasuks usu, et mitte kunagi pole liiga hilja muutuda. See ei ole muutumine muutumise pärast – et teeks täna vahelduseks teistmoodi soengu või ostaks uue telefoni – ei, see on võimaluse andmine inimesele, kes on juba valmis käega lööma.

* "Pruuniks" esietendus 26. jaanuaril 2012.