Igavesti kestvad peod

Riina Õun
28.07.2010

Sulge aken

Kui eelmisel nädalal tutvustasime algupärast New Yorgi klubilast, kellest tänaseks on saanud kuulus DJ Larry Tee, siis seekord räägime lähemalt club kids’i lainest New Yorgis ja Londonis.

"It´s all about self expression. If you feel like a troll, then you should look like a troll. If you have a huntchback, just throw some glitter on it and go dancing!"(James St. James)
("Kõige aluseks on eneseväljendus. Kui tunned end trollina, peaksid ka vastav välja nägema. Kui sul on seljal küür, viska sellele veidi sädelust ja mine välja tantsima!“)

New York
Club kids’i ajastu leidis New Yorgis aset 80ndate lõpus ja 90ndate alguses. See oli ülevoolav ja peadpööritav periood, mida peetakse Manhattani ööelu lõputundideks. Pidudel leidsid aset kunstiinstallatsioonid, kell neli hommikul võis tänaval kohata metsikumat moodi kui moelaudadel ning inimesed paistsid diskosaalist väljuvat kuulsustena.

Liikumise alusepanijaks peetakse skandaalse kuulsusega Michael Aligit, kes alustas 1983. aastal Danceteria klubis koristajana ning kogus kiiresti kuulsust minimaalsete vahenditega ennekuulmatute pidude korraldajana. Vähem kui aastaga sai temast "klubiklounide kuningas" ning New Yorgi kuumim peopromootor. Alig koondas enda ümber endasuguseid "veidrikke", muutes nad "staarideks" ja oma isiklikuks saatjaskonnaks, kelle sihiks oli kulgeda ühelt peolt teisele, otsides aina järgmist "suurt asja". Klubitamiseks plaaniti iga kord uusi kostüüme - see oli kui teatrilavale astumine.

Alig lõi oma maailma, mis oli täis värve, kostüüme ning pööraseid pidusid, kus kõik said mängida. Ideaalis olnuks elu vaid üks suur pidu, mis ei lõpe eal. Klubilastele maksti selle eest, et nad klubides käiksid ning sinna rohkem inimesi meelitaksid. Nende kohalolek oli alati tajutav, seda nii visuaalselt kui olemuslikult - nad moodustasid peo hinge.

Ava galerii klikates pildil!

Aligi peod olid kuulsad "üleannetute trikkide" poolest: näiteks kasutas ta esinejatena liliputte ja invaliide või pani kellegi klaasist kirstu, mille asetas klubi keskele ning kutsus kogu rahva sellele tantsima, nii et vaene kirstuslebaja pidi hirmust krambid saama. Aeg-ajalt korraldati illegaalseid pidusid ka ebatavalistes kohtades, näiteks autokastis (mis oleks äärepealt lõppenud osalejate lämbumisega), New Yorgi metroos või Burger Kingi kiirtoidukohas, kuhu tormas sadu klubilapsi, keeras muusika põhja ning pidutses, kuni politsei oma kohalejõudmisega peo lõpetas. See kõik tundus alguses vaid süütu lõbutsemisena.

Oma kõrghetkel ilmusid klubilapsed mitme Ameerika vestlussaate eetrisse, kogudes üleriigilist tuntust ning koguni tuuritasid mööda Ameerika linnu, püüdes värvata aina uusi järgijaid. Paraku olid klubilapsed ekspressiivse stiili kõrval tuntud ka laialdase heroiini, ecstasy ja ketamiini tarvitamise poolest.

Üheksakümnendate keskpaigaks oli klubimaastik muutunud "tumedamaks". Pidulised olid rõõmsatest hõljujatest muutunud õuduskambri monstrumeiks, kes hulkusid zombidena ketamiini mõju all klubiks muudetud vanades gooti kirikutes samal ajal, kui hardcore-techno muusika neid sõna otseses mõttes hulluks ajas. Alig oli selleks ajaks muutunud täielikuks narkariks (vastupidiselt oma algsetele negatiivsetele hoiakutele narkootikumide suhtes).  Allakäik oli nukker: 1996. aastal mõrvas narkouimas Alig koos sõber Freeziga oma narkodiileri Angel Melendezi, kelle keha nad tükkideks lõikasid ning televiisorikarbis Hudsoni jõkke triivima viskasid. Laip leiti ning Alig ühes sõbraga mõisteti kuni kahekümneks aastaks vangi, kus nad istuvad tänase päevani. Ühes Aligi vangistamisega saabus lõpp ka New Yorgi klubilaste ajastule.

Teised tuntud ja antud hetkeni New Yorgi klubides ilma tegevad klubilapsed on transseksuaal Amanda Lepore, James St. James, RuPaul, Richie Rich (nüüd Heatherette brändi looja ja disainer), Sophia Lamar, DJ Keoki (Aligi ekspeika). James St. James on kirjutanud klubilaste ajastust ning Michael Aligi elust raamatu "Disco Bloodbath", mis hiljem sai aluseks filmile "Party Monster".

Kõige negatiivse kõrval paistis ajastu siiski silma tavatult ekspressiivse moega, mis on inspireerinud mitmeid moeloojaid ning pidulisi kogu maailmas. Eriti tugevalt kandus klubilaste trend üle Londonisse. Loe lisaks Londoni disainerist Emma Bellist, kelle riided on inspireeritud klubilaste stiilist.

London
Londonis võib klubilaste järeltulijaid kohata tänapäevalgi. Enamasti liiguvad need noored (või juba keskealised) orientatsioonist olenemata geiklubides ja tihtipeale tegutsevad loovaladel. Oma loovust väljendavad klubilapsed ekspressiivsete kostüümide ja meigiga. Ehkki, nagu Larry Tee ütles: Londonis olevat kõik märksa personaalsem.

Üht suurt juhtfiguuri ei saa Londonis välja tuua, sest pigem on tegu New Yorgi liikumise järelkajaga. Siiski on tuntud peopromootorid, drag queen´id ja DJd näiteks Jodie Harsh ja Daniel Lismore, kelle nimed tähistavad klubilaste üritusi. Illegaalsed ja "salajased" peod (millest teab Facebooki kaudu vähemalt kolmsada inimest) on saanud teistsuguste stiilide lemmikuiks. Paljud klubilapsed tunnistavad, et pidutsema minemise juures moodustab põnevaima osa hoopis selleks sõpradega kodus valmistumine. Ja ehkki viimasel ajal on vanasti alternatiivne Shoreditch aina rohkem mainstreami lemmikkohaks muutunud, lisavad klubilapsed endiselt sealsetele pidudele värvi.

Ava galerii klikates pildil!

Kas Eestis oleks 2010. aastal piisavalt kostümeerimislembelisi klubilapsi, et taaselustada kunagine "Vibe" ürituste sari?