Termin fashion cook-book tähistab kirjandust, kust leiab vanadest teksastest uue seeliku valmistamise saladusi, näpunäiteid uute kostüümiansamblite loomisel ning rõivastusetiketi õpetusi.
Eelmisel nädalal rääkisime "Maretist", Eesti Vabariigi kuulsaimast moeajakirjast. Mõistagi ei kuulunud II maailmasõja ajal mood just oluliste asjade hulka. Ka nõukogude okupatsiooni alguses ei olnud sõjast toibuval Eestil moega palju pistmist. Aastad aga läksid, uue režiimiga harjuti ja taas tekkis vajadus kaunilt rõivastatud kodanike järele.
Kuna NSVL-i ühiskond oli oma olemuselt suletud ning traditsioonidele toetuv, ei saanud sellistes tingimustes mood vabal kujul eksisteerida. Kuid isegi kõige despootlikumad ja julmemad valitsused, kuulutades moele sõja, ei ole suutnud sellest võitjana välja tulla isegi siis, kui moe olemasoluks on olnud kas või minimaalsed tingimused. Kuna totaalset poliitilist vaakumit Nõukogude maal ei tekkinud, jäi mood alles. Üheks moetarbimise kontrollimise viisiks said erilised väljaanded, millest suurema osa kirjastas nn Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing – üleliidulises mastaabis Общество по Распостранению Знаний.
Aastatel 1958 ja 1959 trükitud brosüürid - moeõpikud "Kuidas maitsekalt rõivastuda" ja "Figuur ja mood" - andsid sirgjoonelise rangusega kätte reeglid, mida järgides sai oma maitset kasvatada ja alati moekas välja näha.
Leningradis elanud eesti moekunstniku Karin Siim – Juse koostatud "Figuuri ja Moe" eessõna teatas: "Kaunilt kujundatud rõivas on suure kasvatusliku tähtsusega tegur, mis arendab meie maitset ja esteetilisi tundeid.". Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu liige Ina Aasamaa tutvustas lühidalt brošüüris "Kuidas maitsekalt rõivastuda" nõukogude moekunsti kujunemise põhimõtteid.
Improovisatsioon on kurjast
Võrreldes neid brošüüre välismaa analoogidega ehk siis naisteajakirjadega, mille rolli moeõpikud sisuliselt täitsid, valitseb nõukogude väljaannete lehekülgedel hirmuäratav kord. "Figuuri ja moe" brošüüris on peatükkide kaupa ette kirjutatud, kuidas peab rõivastuma "pikk ja sale naine", "keskmine naine", "lühike tüse naine", kusjuures kohati muutub autor lausa mõnitavaks, öeldes otse välja, et ega lühike tüse naine ei saagi endale ilusat ja moekat rõivast lubada. Kõik oli normeeritud ning õue või teatrisse minnes pidi maitsekusele pretendeeriv sovieti naisterahvas järgima peaaegu sama jäika etiketti nagu Suurbritannia kuninganna.
