India kõrgdisain

Riina Õun
28.10.2009
Foto: RpH Marketing and Public Relations

Sulge aken

Antud hetkel reisib Riina Õun mööda Indiat ja teisi Aasia maid, uurides sealse moe olukorda ning tutvustades meilegi levinud moesuundi, disainereid ja eksootilisi käsitöövõtteid. Seekord kohtus Riina Anita Dongrega, kes olnud juba aastaid India disainerite esiliigas.

Paljud india showd, nn punase vaiba üritused, rahvusvahelised moelavad, filmiekraanid ning ajakirjad on näinud tema imetabast loomingut. Tema nimi on teadjate kõrvus muutunud sünonüümiks teatud kaliibriga võrreldamatu kvaliteedi, kõrge maitse, stiilsuse ja eripäraga. Tema disainitöödes kajastub 21. sajandi india naise maitse. Anita disainid on leidnud oma tee ka Bollywoodi ekraanile.

Alustanud kümme aasta tagasi brändiga AND, on Anita praeguseks oma disainipliiatsi haarde alla saanud lausa kuus erinevat, kuid käekirjalt sarnast firmamärki: Anita Dongre Timeless, Anita Dongre Iinter-Pret, And, Grassroot, Global Desi ja Clay. Anita loominguline repertuaar hõlmab endas kõike valmisriietest kõrgmoeni ning traditsioonilisest riietusest tänapäevaste mudeliteni.

Anita esimene bränd AND on tänaseks kujunenud üheks armastatuimaks aktiivse ellusuhtumisega naise universaalseks firmamärgiks, mis vastab üheaegselt kuulsuste, teismeliste, noorte emade, seltskonnatähtede ja karjäärinaiste maitsele. Anita Dongre Timeless on seevastu rikkalik kõrgmoekollektsioon, peegeldades autori india päritolu, ammutades inspiratsiooni oma juurtest ning taasavastades iidseid käsitöövõtteid kaasaegses kontekstis. Iinter-Pret ja Global Desi on india mõjutustega läänelikke rõivaid tootev bränd; Grassroot pakub keskkonnasõbralikest kangastest taimsete värvidega värvitud orgaanilist riietust. Clay on aga Anita uusim projekt – heaolu-spaakeskus, mis pakub lõõgastust ihule ja hingele.

Ava galerii klikates pildil!

Tema viimasel Mumbai Lakme Moenädalal esitletud "Ajatu Anita Dongre" ("Anita Dongre Timeless") kollektsioon vaatab inspiratsiooniks ajas tagasi ning suudab sellele vaatamata näidata suurepärast kõrgmoodi, mis sobib kaasaegsele india naisele. Kohtun Anitaga Clay tervisekeskuses Mumbais, et tema loomingu kohta mõned küsimused esitada.

Kui palju oled oma kollektsioonides kasutanud india rikast kultuuripärandit?

Kasutan india traditsioonide pagasit oma töödes kogu aeg. Kaheksa aastat tagasi oli mul kollektsioon, milles kasutasin Chikan Karit. See on traditsiooniline tikand, mida valmistavad Lucknowi piirkonna naised Uttar Pradeshis. Samuti olen kasutanud pärltikandit. 

India disainerina olen läänest väga mõjutatud, kuid aeg-ajalt kasutan india kangaid kaasaegse silueti loomisel. Minu meelest on see väga põnev mäng disainiga ning olen oma töös selle poolest tuntud. Ei ole võimalik olla india disainer ning mitte olla mõjutatud siinsetest traditsioonilistest käsitöövõtetest, kuna nende pagas on niivõrd rikkalik. Olgu selleks siis tikand, eriline kangakudumise viis, erinevad tekstiilid, riidevärvimise moodus jne. Igal osariigil on miskit omapärast, inspiratsioon ei lõpe eal.

Milliseid traditsioonilisi käsitöövõtteid oled kasutanud?

Seni olen pidevalt kasutanud Lucknow Chikan Karit, samuti olen paljude aastate jooksul oma töödes kasutanud taimset käsitsiprinti. See on spetsiaalne kunst mõnedes India osades, kus kangatrükki ei tehta mitte keemiliste värvidega, vaid taimsel baasil loodud riidevärvidega.

Viimastel aastatel on suurem osa kangaprindimeistreid lülitunud ümber keemiliste värvide kasutamisele, kuid mõned vähesed perekonnad on veel jäänud, kes tegelevad taimse plokkprindiga. Kõiki neid värve valmistatakse taimsetest komponentidest nagu näiteks puulehtedest ja õitest. See on äärmiselt aeglane protsess ning võtab kaua aega, kuid tulemuseks on midagi hoopis erinevat ning kaunist.

Samuti olen oma töödes kasutanud palju bandhinit, mis on Rajastani kangavärvimise kunst. See on tehnika, mille valmistamiseks seovad naised kangasse miljoneid sõlmi ning värvivad seda spetsiaalset tehnikat kasutades. Sel on väga huvitav tööjaotus: naised seovad sõlmi ja mehed tegelevad värvimisega.

Teen koostööd paljude kangrutega Uttar Pradeshi osariigis Varanasis, mis on traditsioonide poolest India kangakudumise keskus. Tänapäeva noor naine ei kanna enam sari kuigi tihti, ainult eriliste sündmuste puhul paar korda aastas. Minu ülesandeks on leida viis, kuidas panna kaasaegset naist seda imelist kangast kandma. Kui valmistada sellest mõni muu kaasaegne ja rahvusvaheliselt tuttav riietusese, olgu selleks näiteks haaremipüksid või miski muu, ta ostaks seda. Lakme moenädalaks valmistasin Varanasi kangast kollektsiooni haaremipükse vastavalt rahvusvahelisele siluetile, need osutusid noorte naiste seas äärmiselt populaarseks. Leian, et need on just noored, kelle tähelepanu püüda tuleks, kuna nad ei hakka kunagi sari kandma. Niisiis annan kudujatele rohkem tööd, õpetades neid sari asemel kangast kuduma.

Noored kannavad sari äärmiselt harva ning isegi siis pole see traditsiooniline sari. Viimaste aastate moe järgi eelistavad nad kanda käsitsitikandiga kaunistatud teistsugust kangast. Nad ei kannaks rikkalikust käsitsikootud kangast emade ja vanaemade sarisid, mis on liiga rasked ning võib-olla ka liiga vanamoodsad. Seega tuleb nende jaoks sari n-ö taasluua.

Olen loonud sari variatsioone, kus 5,5 m kangast on kahandatud vaid 3,5 meetrini. Tänapäeva noored naised ei oskagi enam traditsioonilist sari siduda. Seega lihtsustasin ma seda kõvasti, muutes selle hõlmikseelikuks, mille ühte otsa saab üle õla visata. Alusseeliku asemel, mida tavaliselt pole sari alt kunagi näha, kujundasin ma selle nähtavaks. Kasutasin traditsioonilisi kangaid lihtsustatud vormi juures.

Disainerina pean ajaga kaasa minema ning kohanema inimeste nõuetega, tooma sisse uusi stiile ja kasutama samal ajal traditsioonilisi kangaid.

Kuidas hindaksid India moe üldist olukorda? Kuhu poole see liigub?

Tänapäeva naine tunneb õhtul klubisse pidutsema minnes end väga mugavalt lühikeses kleidis. Samuti meeldib talle kanda riietust, mis on sulam traditsioonilisest india rõivastusest ning kaasaegsetest trendidest. Näiteks haaremipüksid, templitrükiga pikk tuunika, kuid komplektist puudub dupatta. Dupatta on 2,5 m pikkune tükk kangast, mida kantakse õlgadel sallina salwar kameez riietuse osana. Ma arvan, et India moe tulevik on sulam ida ja lääne stiilidest.

Mida pead oma suurimaks moealaseks saavutuseks?

Tõenäoliselt sulami-moodi. Mul on puhtalt taimedel põhinev bränd, kuid selles kasutan samuti palju india elemente ning oma teistes kollektsioonides kasutan palju ida ja lääne moe sulamit. See on miski, mille poolest tuntud olen.

Kui palju oled teinud koostööd Bollywoodiga?

Disainin Bollywoodi staaridele ning paljud neist soetavad riideid minu poodidest. Ei ole võimalik olla disainer Mumbais ja mitte disainida Bollywoodi staaridele. Ma pole tegelikult filmidisainer, kuid aeg-ajalt teen kaastööd mõne filmi jaoks, mille režissöör on mu sõber Sanjay Suri. Hetkel disainin riideid filmi "I Am" jaoks, mis jõuab kinodesse umbes kolme kuu pärast. See pole tüüpiline laulude ja tantsudega Bollywoodi film, vaid märksa sügavama sisuga tükk.

Üks filmidest, millele kujundasin ja kostüümid stiliseerisin ja mis on palju rahvusvahelisi auhindu võitnud, on "My Brother Nikhil", mis räägib aidsist. See sai väga hea vastuvõtu osaliseks.

Euroopas on antud hetkel kuumaks moesõnaks taaskasutus. Kuidas on sellega lood Indias?

Tuleb meeles pidada, et India ei kuulu kõrgelt arenenud riikide hulka, vaid on alles arengumaa. Taaskasutus on seega meie jaoks iseenesestmõistetav. Ükski india naine ei viska iial oma salwar kameezi ega sari prügikasti. Me lihtsalt ei viska oma riideid ära. Kui perenaine tahab oma vanadest saridest lahti saada, vahetab ta need metallnõude vastu, millest on alati köögis puudus. Rändkaupmees korjab vanad riided kokku ning müüb need vaesemates külades väga väikese hinnaga maha. Me isegi ei nimeta seda taaskasutuseks, see on meie jaoks iseenesestmõistetav. Sellist kaubavahetust on Indias kogu aeg praktiseeritud ja see on siiani läbivaks väiksemates linnades. Mumbais on olukord muidugi veidi teistsugune.

Levinud on ka riiete pärandamine. Me kõik oleme pärit perekondadest, kus on vaeseid sugulasi või naisteenijaid, kes meie heaks töötavad ning kes on õnnelikud nende jaoks uue sari üle. Sarisid kasutatakse kardinatena, väiksemateks tükkideks lõigatult padjakatetena või kas või koristuslappidena. Seega ei vaja me kasutatud riiete poode ega taaskasutuskeskusi.

Ma naeran, mõeldes taaskasutuse propageerimisele läänes, kuna meie kultuuri jaoks on see äärmiselt loomulik. Me ei raiska midagi ning olles vaene riik, suudame mõista asjade väärtust. Liigne raiskamine pole osa indialaste natuurist. Linnades küll kohandatakse läänelikku eluviisi ning prügi tootmine on viimase kümne aasta jooksul suurenenud, kuid soovin, et mu kaasmaalased õpiksid lääne vigadest enda omi tegemata, ega unustaks taaskasutust, mis oli nende esivanematele iseenesestmõistetav. See on miski, mida lääs võiks Indialt õppida.

Kodulehekülg: www.anitadongre.com