Katid ilma karuta

Liisa Kaal
01.06.2011
Foto: Photobucket

Sulge aken

Mõni päev tagasi jooksis uudistest läbi sõnum, et peatselt, mõne aasta arenguperspektiivis, kui senised tendentsid jätkuvad, on Eestis iga 100 kõrgharitud mehe kohta 250 kõrgharitud naist (vt siit).

Eesti naistele ei leidu väärilisi mehi. Olen juba kirjutanud ka sellest, et Eestis mehi ei jagu (vt siit). Põhjused ei ole aastate jooksul kuhugi kadunud: endiselt on meie mehed riskialti käitumisega ning surevad enne, kui jõuavad oma elu tõeliselt elama hakata. Endiselt on neid vangimajades rohkem kui naisi ning endiselt on meeste seas OK olla vanapoiss, st vallaline - vanatüdruku mainele pole vaja aga pikemat analüüsi teha. Nüüd siis ka veel see probleem, et ellujäänud ei kvalifitseeru, ei kõlba meie naistele.

Meest tõenäoliselt ei häirigi, kui naisel on kõrgharidust tõendav diplom ja tal pole – vähemasti seni, kuni ta naisest rohkem palka saab. Seda ta aga suure tõenäosusega saab – euro-uuringud kinnitavad. Kuid tundub, et naisi segab see nn tasemevahe küll – vähemasti suhte algul võib see olla üheks väga häirivaks asjaoluks, miks mitte vastata kõnedele, minna teist korda kohtingule, end sügavamalt siduda. Samasugune põhjus nagu vuntsid, vale lõikega püksid, valet värvi juuksed vms "viga". Loodetavasti aga selleks ajaks, kui on jõutud armuda ning "häbiväärne" fakt teadmata, see enam avalikuks tulles lahkumineku põhjuseks ei osutu. Kui harimatus just muul moel silma ei torka.

Asja üks külg on - loomulikult - ka hariduse (või ütleme, diplomi) kvaliteet: diplomeeritud naised, kes ülikoolist välja astuvad, ei pruugi alati olla vaimselt sellegi poolest meestest üle. See ent ei tähenda, et nad ise seda aktsepteerivad! Kümneid, sadu aastaid tagasi tähendas ülikoolidiplom tõesti üldjuhul haritud inimest, täna aga ei pruugi tähendada. Olen õpetajana töötanud ja tean hästi, et õpetada on võimalik seda, kes ise tahab õppida. Kuid ülikooli astunult justkui seda ootaks – et ta tahab midagi uut teada saada. Et tal on uudishimu, teadmisjanu. Paraku juhtub sageli, et ka nendeta on võimalik diplom kätte saada – kuidagi oma tükid ära tehes ning asjasse liigselt süüvimata. Seega tuleb tunnistada klišeed: oluline on ikkagi haritus, mitte haridus!

Näiteks tunnen kõrgharitud noort naisterahvast, kes peab "Videviku" saagat ja "Harry Potterit" ainsateks huvitavateks ja lugemisväärseteks raamatuteks maailmas; kes ei tea, mis on inflatsioon, kvartal ja paljut muudki. Näited on muidugi kontekstist välja rebitud, kuid kõnekad sellegi poolest. Aga diplom on temalgi! Ei, ega ma ei ütle – võib-olla saabki kõrgharitud ja iga päev ajalehti lugev (töö juba selline) inimene hakkama lugemata, mõistmata, laiema maailmanägemiseta, ent väga kõrgharitud inimese muljet ta küll ei jäta (palun vabandust!). Sellele kompotile mõjub veel negatiivsust võimendavalt asjaolu, et ise peab ta end spetsialistiks ja asjatundjaks.

Nõnda mulle tundubki, et kõrgharidus võib saada suureks probleemiks: naistele väljastatav diplom põhjustab tihti üleliigseid ootusi ja lausa maaniat: kõik uksed on mu ees valla, kõik mehed on minu valida; mina olen tegija! Mingist hetkest saab öelda ka, et mida madalam on inimese enesehinnang, seda enam vajab ta selle tõstmiseks haridust (tõendavat dokumenti). Kahjuks kehtib see eriti naiste puhul, kuna õrnem sugu laseb end lihtsamini meedial ja üldsuse survel vormida. See tähendab, et kõik kellad ja viled – olgu need siis diplomid, kaubamärgilogod vm –  on tähtsamad kui sisu. Lõpuks hakataksegi tõemeeli uskuma, et diplomiga ollakse täisverelised maailmakodanikud...

Samal ajal on ka osal neist alaharitud meestest alaväärsuskompleks, mida siis omal kombel alla suruda püütakse: rabatakse tööd teha, et osta parem/suurem/kallim auto, et kuidagigi naistele muljet avaldada. Ja kui sama mõttega edasi mängida, hakatakse ka näitama, kes on kõige kõvemad ja kiiremad… Võitjaks ei ole neil juhtudel tavaliselt mehed. Või siis teostatakse end tervise hinnaga viimse ärevuse piiril (vt siit).

Sellest probleemist ma väljapääsu ei näe. Kui, et ainult: elu paneb ise asjad paika. Ikka juhtub, et kui ei ole Mister Õiget, on paras aega veeta Mister Praegu Õigega. Ikka juhtub, et lapsed sünnivad ootamatult – vaid seksisuhtest. Ikka juhtub, et saadakse ja jäädakse kokku ühiskondlikule survele (leida parim) vaatamata. Sellest piisab. Tahaks muidugi nõu ka anda ja öelda: võtke vabalt, rahunege maha – ka alaharitud (või muidu täiesti tavaline, ilma luksusauto ja majata, kõlava ametinimetuseta, karjääriambitsioonideta) mees võib olla väga hea mees!