Eit-mehed

Liisa Kaal
27.01.2010
Foto: Photobucket

Sulge aken

Eelmisel korral, kui kirjutasin meestest, kuidas nad vaesekesed rääkida ei julge (loe siit), hakati foorumis väitma, et rääkijad, oma tunnetest ja mõtetest kõneleda julgevad mehed oleksid justkui hädised. Või vähemalt jätavad nad üldjuhul sellise mulje (mis nad tegelikult on – kes seda teab!). Mina nii ei arva.

Minu meelest on see tänapäeva üldise intelligentsuse osa. See = emotsionaalne intelligentsus. Ehk siis: intelligentne, haritud, oma käitumist adekvaatselt hindav ja analüüsiv mees peab suutma ka sellest rääkida. Ükskõik, kas siis sõpradele, psühholoogile, naisele või emale. Ja ma ei arva, et too kuulaja seejuures meest tingimata jobuks peab. Muidugi – erandeid on, aga eks siinkohal tuleb jälle see mehe intelligentsus mängu ning ma usun, et ta oskab ka valida, kellele mida räägib (st, oskab valida sõpru ja naist). Igaühele oma – kehtib siin fataalne käibetõde.

Eit-mehed, ehk nõrgad ja hädised mehed on aga hoopis teistsugused. Nad on pläralõuad, hablajad ja tüütud. Ma tunnen mõnd, kuigi teen kõik, et nendega võimalikult vähe kokku puutuda.

Kaader filmist "Fight Club"

Esmalt: nad on targutajad – nagu eided, kes on saanud maha ühe teoga (näiteks sünnitamise või küpsetisega) ning teevad selle põhjal laiu üldistusi. Nende räägitav lugu näitaks justkui kogu maailma toimimist. Nad peavad alati sekkuma kõikidesse vestlustesse ja oma kohatu loo rääkima, proovides jätta sealjuures muljet, nagu oleks tegemist millegi erandlikuga. Nii teevad eit-mehed ja nii teevad enamik naisi, kellel vähene elukogemus ja üldistusvõime.

Eit-mehed on fantaseerijad – halvas tähenduses. Kui nad ei tea, mis toimub või miks midagi juhtub, hakkavad nad luuletama. Mõtlema välja, mis võis küll juhtuda, mis võiks see või teine tähendada. Näiteks: kui nende töökaaslane on haige, siis selle asemel, et küsida teadjailt või haigelt endalt, hakkab eit-mees luulutama koos eitedega: ei tea, kas tal võiks olla see kõhutõbi, mis mu lastel ja naisel oli. Ja ta muudkui ketrab seda juttu sinna-tänna, laskmata endale isegi midagi – tõtt - vahele öelda.

Eit-mees on halaja. Ta ei räägi oma muredest toonis: nüüd on nii, mis edasi teha. Vaid nutab oma hädad hiigelsuureks. Stiilis: appi, issand, mis nüüd küll saab, see ei ole veel kindlasti kõik, sellest mu hädad alles algavad ja ega neil otsa ei tulegi.

Eit-mees on väga uudishimulik – nagu eit! Ta topib oma nina kõigesse – ka mitte üldse temasse puutuvatesse teemadesse. Ta sekkub vestlustesse, mida spetsiaalselt vaikselt ja personaalselt räägitakse. Ta sekkub isegi siis, kui teema ei ole absoluutselt temaga seotud. Isegi siis, kui ta teemast midagi ei tea. Ta tahab targutada ja silma paista. Ta sekkub kõikidesse detailidesse: kui ta näeb mõnd asja lebavat kohal, kus see tavaliselt ei ole, viib ta läbi juurdluse ja kohtumõistmise.

No ja siis ta vaidleb. Ta vastandab end tingimata – lihtsalt selleks, et vaielda. Tal puuduvad argumendid, aga ta vaidleb. Ta apelleerib emotsioonidele, oma põgusatele kogemustele või faktidele, millel pole konkreetse looga mingit pistmist. Tundub, et ta alustab vaidlusi lihtsalt selleks, et saaks rääkida.

Kõige selle juures on eit-mees väga tüütu. Teda pole võimalik ignoreerida, sest ta on enda arust väga tark ja hinnatud kõneleja – arvamusliider -, mis teeb ta valjuhäälseks ning retoorikalt imponeerivaks. Jutt on aga möla. Tema jutust ei saa teada ühtki infokildu, sealt pole võimalik õppida ühtki lugu ega kuulda ühtegi uut mõtet.

Võib-olla ma solvan selle looga naisi: sest miks ma nimetan sellist meest eit-meheks, kui tegemist on ehk lihtsalt kummalise mehega. Kuid minu meelest on sellised käitumisskeemid iseloomulikud pigem naistele. Kirjeldatult käituvaid naisi on hulga rohkem kui mehi – sellised käitumismaneerid on eidelikud. Selline tülikus ja silma paista püüdmine ei ole mingi metroseksuaalsus või tingimata omane homoseksuaalidele. Seda teevad täiesti tavalised heterojurakad. Ma olen meesšovinist ja arvan, et sellist tüütust on kergem taluda, kui ta on naine.

Küsimus ei ole rääkimises – ma ju ise ka tahan, et mehed räägiksid ja rohkem oma mõtteid avaldaksid. Küsimus on stiilis: kuidas rääkida ja mida.