Nägu Juuksed Keha ja toitumine Ilusoovitus
Kollektsioon Stiilivihjed Staari stiil Disain Pildigaleriid
Foorum Kosmopoliitne Fitness Suhted Sotsiaalia
Arvustused Persoon Mitmesugust Maru köögis
Kätlin Mariann Keilit

Abielu on garantii eimillelegi (17)

Saada sõbrale Prindi Teade toimetajale

Liisa Kaal
27.10.2009
Foto: Photobucket

Viimsi lesbipaar on palju meedia tähelepanu pälvinud (vii end kurssi nt siit). Muidugi, tegemist on pretsedendiga, kus minu hinnangul on eksinud nii omavalitsus kui "perekond", kuid kus on tegelik tõde ja õigus, ei oska mina küll öelda.

Pilt on illustreeriv

Vallavalitsusel on ju ka õigus: võib-olla polegi tegemist "päris" lesbidega, ehk et nende kooselu on äkki vaid formaalsus, et kolmelapseliste õigusi välja petta. Ehk tõesti ilmub järgmiseks välja 8-liikmeline kommuun, kes deklareerib, et neil on kaheksa peale kokku jumal teab kui palju lapsi ning omavaheline tohutu armastus - seega perekond. 

Kui oleksin omavalitsuse esindaja, kahtlustaksin küll, et tegemist võib olla äriplaaniga. Kavaga, kuidas võimalikult palju riigi käest raha välja pumbata. Samas – kuidas kindlaks teha, et see pere tõesti ON pere, mida nad väidavad end olevat?

Kas kõik koos elavad paarid peaksid siis abielluma, et oma armastust tõestada? Sest samamoodi võib olla äriprojekt ka kahe erinevast soost inimese kooselu. Ometi on abielu kui selline end ammendanud. Abiellumine ei ole enam tavapärane käitumine kusagil täiskasvanukssaamise ja lapse sünni vahel. Ning keegi ei laida armastavaid, kuid mitte abielus olevaid vanemaid. Tänapäeval langeb halvakspanu pigem neile, kes kasutavad väljendeid "vallaslaps" (ehk riigikogulaste keeli "värdjas"), "rikutud naine", "lapsega naine" või muid taolisi mõistusõnu, kui neile, kellele need halvustavad nimetused mõeldud on. Kõik on õige – sest 21. sajandil tehku tõesti igaüks täpselt seda, mida tahab: abiellugu, ärgu abiellugu, saagu lapsi üksi, kaksi või kolmekesi – vahet pole. Riigil ja omavalitsustel on siin aga mõtteainet küllaga.

Abielu kui rituaal, kui tava ja kohustus on ammu oma aja ära elanud. Neid, kes peavad ametlikku registreerimist ja/või laulatust millekski pühaks kui millegi kinnitust (jumala, riigi või teiste inimeste ees), jääb iga päevaga vähemaks. Sest sisuliselt on abielu ikkagi sotsiaal-majanduslik juriidiline leping. Seda on vaja pigem riigile kui inimesele – et mõista, kes siiski on lapsevanem, hooldaja vmt.

Mind näiteks abielu ei tõmba. Hiljuti vestlesin sel teemal oma eakamate sõbrannadega, st 40+ naistega, kes imestasid, kuidas ma ei soovi seda garantiid, mida ametlik registreerimine pakub. Ausalt öeldes ei saanud ma esmalt arugi, mis pagana garantiist nad räägivad. Muidugi käis jutt varast: kui on lapsed ja ühel hetkel tuleb lahkuminek või surm jne, mis siis saab. Ma ei tahtnud neid šokeerida oma vaatega, et tegelikult aga ju mingit garantiid ei ole. Kui on kaabakmees, on kaabakmees ning lapsed jäävad nii ehk nii tema hoolitsusest ja varast ilma, allkirjast ja ühisest perenimest hoolimata. Küll ta juba kõrvalehiilimiseks võimaluse leiab. Seadusega millekski kohustamine on harva toimivaks motivaatoriks. Seega on abielu minu meelest garantii mitte millelegi. Veel enam: mul on tunne, et vaid naiivitarid peavad seda garantiiks.

Abielu on lihtsalt institutsioon ja sellest lugupidamine või mittelugupidamine ei räägi mitte kui midagi armastuse, austuse ja usalduse olemasolust või puudumisest. Ma ei mõista: kui kõik on niigi hästi, siis milleks rabeleda ja mängida mingit tsirkust – kleidid, pitsid, tordid jmt – riigi ja teiste ees ühe paberitüki nimel.

Olen kohanud ka arvamust, et "kui ei taheta abielluda, siis ilmselt on kusagil alateadvuses teadmine, et see mees või naine pole ikka see õige." Jamps! Mina näiteks ei taha abielluda, sest ma ei näe põhjust, miks ma seda tegema peaksin. Suudan välja mõelda vaid ühe: tõenäoliselt on lastel lihtsam ühist perekonda tunnetada ja vähem nimesid meelde jätta, kui kõik selle liikmed on ühe perenimega. Kuid miks peaks lapsed üldse eeldama, et ema ja isa ühe perekonnanimega on? Ei peagi, kui nad on maast madalast harjunud, et ema on ema ja isa on isa ja et nimi ei riku meest-naist. Nimi on ka ainus põhjus, mida suudan ette kujutada ning olgem ausad: üsna nigel põhjus abiellumiseks.

Seega käib mulle närvidele ka homoseksuaalide kiun, et neil on vaja samu õigusi, mis heteropaaridel – näiteks abiellumisõigust. Saage üle! Abielu on ajast ja arust – sellest ajast, kui homosid põlati ja põletati. Kasvage sellest välja! Abiellugu need, kes seda institutsiooni mõttekaks, pühaks ja ehk ka religioosseks suursündmuseks peavad (lausejupp "mida jumal on ühte pannud" jääb mulle küll pisut arusaamatuks, kui tegemist on lihtsalt sõrmuse ja allkirjaga riigi jaoks). Või siis need, keda seadus hetkel muidu kotib (näiteks sõjaväelasperekonnad). Muidu aga mõelge olulistele asjadele, näiteks kuidas enda ja oma lähedaste elu paremaks muuta, mitte sellele, kas mees teid ikka armastab, kui ta kätt palunud pole. Kui kellelgi üldse midagi mõtlemist ja tõsiselt ümberhindamist on, siis on see riik: kuidas muutuvates oludes seadustega järele jõuda.

|
Teade toimetajale
Vestle foorumis
Populaarseimad vestlusteemad


Loe kommentaare (17)

Aktiivne
Femme uudiskiri

Julge ja omanäoline käsitlus inimkonna hävinemisest on põlu alla sattunud – juba kuus riiki on filmi näitamise keelanud.
Cherry.ee - magusad pakkumised
Suhtun kiirmoe kettidesse:
Positiivselt, sest saab soodsa hinnaga moodsaid riideid
Negatiivselt, sest nende kvaliteet jätab soovida
Neutraalselt ja ostan, kui leian sobiva toote
Mis see kiirmood on
femme.ee kasutajatingimused registreeru kasutajaks uudiskiri reklaam koostööpartnerid kasutusõigus
© femme.ee