Hariv ajakirjaelu

Liisa Kaal
15.08.2012
Foto: Photo Factory

Sulge aken

Maailm on kirev. Raske on valikuid teha, sest süvenemine nõuab aega ja energiat.  Ometi tuleb enamusel enne keskikka jõudmist leida vastused küsimustele "kes ma olen?", "mis mulle meeldib?", "mida ma naudin?" (kui ei olda just sunnitud tegelema üksnes füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega).

Hoolimata sellest, et noorusotsingud on loomuliku inimarengu osa, võivad need olla väga kurnavad. Mõni jääbki otsima ja selle kohta öeldakse, et ta ei kasvagi suureks – kõrvaltvaatajale mõjub see nats haledusttekitavalt ja ka naeruväärselt. Kuid selle perioodi kergemaks ja lihtsamaks muutmine on tegelikult imelihtne – ajakirjad!

Ükskõik, millise ajakirja lahti lööd: parajad doosid mõtlemis- ja elujuhiseid saab kiirelt ja süvenemata. Mida süüa-juua, kuidas mõelda, kuidas suhtuda sellesse või tollesse nähtusesse, kuidas kasvatada last, kuidas hoida enda küljes meest/naist, kuidas teda tagasi võita, kuidas sportida ja nii edasi. Stiilinäiteid: "18 lihtsat elutõde õnnelikuks eluks", "Kuidas jõuda lähemale oma elueesmärgile?", "Kuus moodust, kuidas pärast pikka tööpäeva lõõgastuda", "Menstruatsiooniaegsed toitumisnõuanded", "Kuus asja, mille nimel tasub elus pingutada", "Mõtle rindadele, mine trenni!", "10 asja, mida sa pead teadma enne emakssaamist", "10 filmi, mida sa pead nägema" jne. Kõige vägevamalt paneb Delfi, kellel on lausa rubriik, mis soovitab tegevusi konkreetseks päevaks, a la "osta Maximast odavat kurki ja vaata õhtul telekat ". Mida veel elult tahta: lööd hommikul arvuti lahti ning ta ütleb sulle täpselt, mida täna tegema pead!

Ajakirjaelu on lihtne, kuid pikalt praktiseerides viib süvenemis- ja mõtlemisvõime kärbumiseni: on tekkinud inimesi, kes teevad just täpselt ja ainult seda, mida ajakirjad neile soovitavad. Mul on tuttavaid, kes käivad kinos ja teatris vaatamas ainult neid filme ja lavastusi, mida (naiste)ajakirjad soovitavad, loevad üksnes neid raamatuid, mida (naiste)ajakirjad lugeda käsivad, kuulavad täpselt seda muusikat, mida neil kästakse kuulata ning tormavad kohe poodi uue (mille iganes) järele, kui paberil seisab säärane nõuanne. Suve veedavad nad mööda Eestit ringi kruiisides, sest suvelavastuste ja –kontsertide turism on just täpselt see, mida kõik ajakirjad propageerivad ning mida otse loomulikult kõik teevad. Neil puudub julgus olla erinev või ebapopulaarne.

Ajakirjast saavad sellised inimesed teada, mis haigusi nad põevad ning mis võiks viga olla nende "jonnivatel" või muude hädadega kimpus olevatel lastel. Ajakirjast saavad nad teada ka seda, kuidas last siis vastavalt kasvatada või toita, missuguseid profülaktilisi ravimeid hankida ja manustada. Ja midagi muud pole neil vaja, muid teadmisi, muid emotsioone, muid suhteid – see ongi nende elu, ajakirjaelu. Neil puudub oma maitse ning nad ei vaevu kunagi süvenema ka teiste omasse – pole vaja, sest ajakirjast saab täpselt teada, mis on hetkel oluline. Selle kõige juures pole ju tähtis, kas mõnel inimesel on sügavamad huvid, kui sa ise oled kõige "jooksvaga" alati punktipealt kursis. Neil puudub huvi, teadmised ning kõige selle tagajärjena ka süvenemis- ja analüüsivõime. Nad ei ole võimelised uurima rohkem midagi, isegi, kui see neile meeldima peaks. Nad haaravad vaid "kõike" – sest nii on kästud  ja nii tehakse. Sellised inimesed ei ole võimelised kirjeldama oma emotsioone või kunstiteosteist saadavat naudingut: sest nad pole neisse kunagi süvenenud.

Kõige tipuks pole nendega millestki rääkida – isegi, kui leidub sobiv teema, isegi, kui ajakirjaeluinimene küsib midagi, siis on see küsimus juba korduvalt kõlanud, sellele on juba korduvalt vastatud, sellest on juba korduvalt vadratud. Aga ta pole süvenenud, tal pole meeles, teda ei huvita ka seekord jutt, mida vastane räägib. Ja see on kurb.