Abielu on vanamoodsatele?

Liisa Kaal
19.07.2011
Foto: Photobucket

Sulge aken

Paljude naiste unistuste hulka kuulub tänaseni abiellumine. Muidugi on nende kõrval ka suur hulk neid, keda abielutunnistus, -sõrmus ja ühine nimi üldse ei huvita ega morjenda – ei võta nende puudumine suhtelt kindlasti midagi vähemaks. Kuid väga palju on siiski neid, kes tahavad, et kõik oleks ornungis: kooli lõpetamine, oma kodu, abiellumine, lapsesaamine – soovitavalt ka õiges järjekorras.

Abikaasa staatuse või abiellumise mõjude ning resultaatide kohta võib igasugu asju rääkida: kõik on kindlasti kuulnud neid paari pandute õhkamisi "hoopis teisest" ja "uhkest" tundest jne. Plusse on mitmeid – selge see! – ja need pole ainult tehnilised (riigiinstitutsioonidega suhtlemisel). Kuid tundub, et abiellumisele on tekkinud pigem negatiivne kuvand: abielu on vanamoodne, ahistav ega paku midagi peale "paberi" (mida, muide, tänapäeval enam ei anta), sõrmuste ning kohustuste.

Olen korduvalt kuulnud kurtmisi oma tutvusringkonnas, kuid neid kohtab hulgaliselt ka foorumiavarustes: mees ei taha abielluda, aga ise tahaks hirmsasti tanu alla saada. Küll on mees andnud n-ö lubaduse, et ja-jah, ühel päeval abiellume, aga midagi selle toimumiseks juhtunud ei ole ega paista ka juhtuvat.

Tihti panevad mehed lausa tingimusi: KUI saame lapse, KUI sa minuga rohkem seksid, KUI sa viis kilo alla võtad, KUI kolime ema juurest ära, KUI meil on rohkem raha jne – siis abiellume. Naised on aga kurvad, sest seda aega, kui kõik sobib ja abiellumiseks läheb, ei tulegi. Lapsed on sünnitatud, aga ühe nimega nad nendega pole; kui peab lasteaeda või perearstile helistama, seleta kogu aeg, kes oled… Raha puudumine on muidugi üks üsna mõjus põhjus, kuid ka see pole lahendamatu – abielu ei pea tingimata pulmi tähendama, mõnikümmend eurot riigilõivuks ikka on võimalik leida.

Abielu tundub olevat omamoodi püha lehm: naised unistavad sellest samas, kui mehed pelgavad. Tean üht meest, kes rikkus oma suhted sõbraga, kui sai teada, et see abiellus. Ta ei andesta seda sõbrale: peab teda rumalaks ning viskab igal võimalusel "nalja" abiellunu lauslolluse üle; avab end eriti joobnuna – laseb siis oma üleoleval pahameelel väga avameelselt välja tulla. Ometi on ta ise väikese tüdruku isa – samuti sidunud end "mingi naisega" lõplikult, jäädavalt. Kuid abielu on endiselt tema jaoks midagi eriti arulagedat. Kuigi ka tema lapse ema on öelnud avameelselt teiste ees välja, et teist last ta "vallasemana" sünnitada ei kavatse. Kõrvaltvaatajale tundub üsna kurb ja klišeelik lugu: miks mehed arvavad, et abielu on midagi veel siduvamat, veel jäävamat ja ahistavamat kui ühine laps? Mina sellest küll aru ei saa.

Aga see naine on hiljaks jäänud: kui tema plaanidesse ja unistustesse kuulub abiellumine oma laste isaga, siis on pärast lapse sündi selliseid ultimaatumeid esitada hilja – eriti, kui on teada mehe suhtumine abielusse kas või selle sõbra näitel. Mis oleks selliste meeste puhul moraal? Ärge enne sünnitage, kui olete abielus? Kahtlen, kas naised ka sellega nõus on: lapseisu tuleb ju peale (tikk-takk, tikk-takk) ning tõenäoliselt tekib tunne, et kui mees on lapsega nõus, küll ta siis lõpuks ka abiellub. Tõenäoliselt pole aga niisugusel mehel, kes abiellumist loomulikuks või vajalikuks ei pea, pärast lapse sündi enam mitte mingisugust motivatsiooni enda rõngastamiseks.

"Unistuste mehi", kes naisi (ühel põlvel) abikaasaks paluvad või tõesti – abielujutu peale kas või "miks mitte" ütlevad – ei tundu olevat eriti palju. Kindlasti vähem kui naisi, kes seda soovivad. Kurb. Kuid ma olen veendunud, et see pole ületamatu. Naised, rääkige oma meestega, arutage – ärge esitage neile ultimaatumeid! Selge see, et abielu kedagi kinni ei hoia, aga miks siis mitte abielluda, kui see ühe osapoole õnnelikuks teeb ja teiselt tükki küljest ei võta?