Nägu Juuksed Keha ja toitumine Ilusoovitus
Kollektsioon Stiilivihjed Staari stiil Disain Pildigaleriid
Foorum Kosmopoliitne Fitness Suhted Sotsiaalia
Arvustused Persoon Mitmesugust Maru köögis
Kätlin Mariann Keilit

Nõukapärandist (4)

Saada sõbrale Prindi Teade toimetajale

Liisa Kaal
17.07.2012

Vintage ja retro on nii moes, et enam ammu ei saa aru, mis on uus, mis on vana. Ilus ja kvaliteetne vana muidugi vääribki säilitamist, taaskasutust ning esiletõstmist. Korralikult tehtud pae- või maakivimüür, mitmesaja-aastane mööblitükk või ka kangajupp on moodsas majaski omal kohal, kuid mida ilusat on mördipritsmeid täis viltu laotud telliskiviseinas või kehvast plastikust luitunud ja ebafunktsionaalses lambis/lauas/toolis?

Tallinnas Kultuurikatel, Kultuurikatla aed, F-hoone koos Telliskivi linnakuga – alad, mida mina nimetaksin reostuseks – on praegu moodsad ajaveetmiskohad. Kultuurikatla renoveerimine ning selle ümber käinud kõikvõimalikud skandaalikesed (kas või omaaegne „referendum“ seoses Linnateatriga) on piinlikud ning võiks arvata, et majast kui sellisest oleks targem lahti saada. Kuid vastupidi: ehitustööd käivad, raha muudkui voolab musta auku. Olete käinud sealt hiljuti mööda või sattunud koguni mõnele üritusele hoone sisse? Hoone on nii väljast kui seest jõle mis jõle: lagunenud, aja jooksul korduvalt lohakalt lapitud, ümber tehtud, lõhutud. Umbes taolisi tondilosse võib kohata kõikjal üle Eesti. Kui mujal on hakatud aru saama, et säärased lobudikud on ohtlikud ning asutud neid Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel lammutama (huvi korral loe lisa), siis pealinnas arvatakse, et hinnaline mereäärne maa on just see koht, kus säilitada õudset keskkonnareostuse kategooriasse liigituvat rajatist.

Sealsamas kõrval asub ka kauni nimega Kultuurikatla aed (muide, seina peale on neil oma nimi soditud lahkukirjutatult, kolme sõnaga). Kuid tegemist ei ole kauni kohaga. Judinad tulevad peale, kui sealt mööda kõndida, seeskäimise järel on aga tunne, et tahaks duši alla minna. Vaesed turistid, kes nõutute nägudega oma kaardikestel näpuga järge ajavad, otsivad mööda kultuurikilomeetrit kultuuri ja ilu taga, küsivad vastutulijailt imestunult: „ Is this the garden?“  Midagi ei oska neile kosta: aiaga ei ole ju tegemist (kultuurne Euroopa mõistab sõna garden all midagi hoooooopis muud). Kas hakata pudrutama nõukanostalgiast (ja -õudusest) või rehmata käega ja soovitada pigem vanalinna tagasi minna või suunata samuti jääkreostuse pesaga ümbritsetud uhkesse Lennusadamasse?

F-hoonesse turistid väga ei satu, kuid seda rohkem käib seal trenditeadlikke pealinlasi oma nädalavahetust veetmas. Täika mõte on õilis, kuid sellisest kohast kasutatud asju ostes tekib küll tunne, et saad kaasa kõik maailma prussakad ja kirbud ja lutikad ja täid, lisaks mõne sügeleva nahahaigusegi. Mina soovitan soojalt minna samal ajal toimuvale Viimsi taluturule! Sest kui meie, linnarahvas, aktsepteerime neid jubedaid, lagunevaid, määrdunud ja koledusi täis kohti, võtame nad omaks, hakkame seal käima ja teeme sinna aga poode ja kohvikuid, tekibki omanikel tunne, et see just inimestele meeldibki! Ja neid õudseid lobudikke ei lammutata kunagi ja kunagi ei kerki nende asemele päris maju, päris kohvikuid, päris aedasid.

Vanalinnas asuv kohvik Must Puudel ei ole koledas majas. Samuti on seal pakutav toit selle hinnaklassi toidukohtade seas kindlasti üle keskmise. Kuid seal pole võimalik käia. Sest interjöör on taotluslikult autentne jumetu ja tuim nõukapärand. Sisenedes tervitab kohe kole punane kunstnahkne baarilett. Kohutavalt ebamugavad toolid/diivanijupid. Koledad ebastabiilsed lauakökatsid. Lisaks „kaunistuseks“ lambid seitsme- ja kaheksakümnendatest, seinataldrikud ja raamatud, ajakirjad stiilis „kuidas tõsta tööviljakust“ ja muu crap, mida mõnelt poolt kodudestki veel harva leida võib, kuid üldjuhul mitte. Sest et need tarbeasjad on lihtsalt nii ebakvaliteetsed ja ajalikud ega pea ajale ja kasutusele vastu. On näha, et kuigi on otsitud korralikke eksemplare, näevad nad seal kohvikuski luitunud, kulunud ja haledad välja. Seal pole õdus olla. Pigem õudne. Võib-olla neile, kes ise pole pidanud kökats-lambi valgel silmi rikkudes värvituid raamatuid lugema ning kõikuva, ajalehetuustiga stabiliseeritud laua taga piimasuppi lürpima, on see äge: vintage. Kodune ja nostalgiline on see ehk ka neile, kelle elu parimad aastad (noorus ja keskiga) jäävad perioodi, kui kodusid täitsid ühesugused rohmakad sektsioonkapid, kušett-voodid, seinavaibad ja metallist maitseainepurgid. Kuid minuealistele on see vastik: ebamugav, kole ja kõle.

Lõin otsingumootorisse „nõukaaegne mööbel“ ning esimesena tuli välja lause restaureerimislehelt: "Üldiselt on nõukaaegse mööbli väärtuseks 0 krooni miinus küttepuudeks tükeldamise kulud." Nii ongi. Kui on midagi kvaliteetset ja kaunist, siis tasub seda muidugi säilitada, kuid miks peab taluma koledust, lagunemist, kõdu ja hallitust?

|
Teade toimetajale
Vestle foorumis
Populaarseimad vestlusteemad


Loe kommentaare (4)

Aktiivne
Femme uudiskiri

Kaunite kaadrite ja võrratute näitlejatööde poolest silma paistev erootiline suurteos.
Cherry.ee - magusad pakkumised
Suhtun kiirmoe kettidesse:
Positiivselt, sest saab soodsa hinnaga moodsaid riideid
Negatiivselt, sest nende kvaliteet jätab soovida
Neutraalselt ja ostan, kui leian sobiva toote
Mis see kiirmood on
femme.ee kasutajatingimused registreeru kasutajaks uudiskiri reklaam koostööpartnerid kasutusõigus
© femme.ee