Vintage-paradiis Peterburi

Gregor Taul
28.02.2011
Foto: Erakogu

Sulge aken

Tallinnast vaid 400 km kaugusel asub meie lähim metropol – Peterburi. Viibin siin linnas järgnevad pool aastat kunstiajaloo tudengina, kuid peaasjalikult siiski isehakanud diplomaadina, kes kangesti tahaks anda oma panuse sellesse, et Eesti inimesed lisaksid Piiteri külastamise oma tavapärasesse ellu nii, nagu käiakse päevaks Helsingis või kaheks Stockholmis.

Miks see juba praegu nõnda ei ole, on küllalt arusaadav: levinud on paratamatu eelarvamus Venemaa suhtes ning mugavusest hoidutakse viisa taotlemisest. Nendest eelarvamustest tuleb üle saada! Näiteks kahenädalane turismiviisa, mis vormistatakse nädalaga, maksab otse reisibüroost ostetuna 45 € ning selleks ei ole vaja isiklikku kutset Venemaalt. Tuleb vaid teatada, kus kavatsete ööbida. Ma usun, et mul ei teki sellest tüli, kui ütlen, et oma ööbimiskohaks võite märkida mis tahes Peterburi hotelli aadressi.  Vaevalt, et reisibüroo broneeringu kinnitust küsima hakkab.

Kui on vähegi viitsimist, soovitan öömaja otsida couchsurfingi või hospitalityclubi kaudu - mõlemal on siin aktiivne liikmeskond. Varakult öömaja kokku leppides saate oma hosti seeläbi märkida teie vastuvõtjaks. Eluohtlik ei tohiks olla ka öömajata siia saabumine, sest odavaid hosteleid ja tudengi-ühikaid on Peterburis jalaga segada - öö 20 € ringis.

Kui kavatsete Peterburis veeta rohkem kui 3 ööpäeva, tuleb teil ennast registreerida mõnes postkontoris. See pole keeruline.

Tallinnast väljuvad Peterburi üheteistkümnel korral ööpäevas firmade Luxexpress, SEBE ja Baltic Express bussid. Hind öösel väljuvale (3:50) Luxexpressi liinile on 15 € otsa eest. Sõit kestab orienteeruvalt 7 tundi. Aeg-ajalt pakub Luxexpress ka allahindlusi, nii sain kohale 8 € eest, s.t odavamalt kui Tallinnast Tartusse.

Tartust väljub Peterburi päevas kolm bussi. Seega: andke aga viisad sisse ning tulge nädalalõpuks Peterburi šoppama, raamatuid ostma, kaltsukaid väisama, pidutsema või muidu ringi kolama.

Järgnevalt pakun "soojenduseks" paar metsikumat urgast ning ühe sündsama moemaja, mille kaudu võiks sõlmida esimesed suhted Peterburi rõivamaailmaga.

20. veebruaril toimus kesklinnas asuvas endises tehases ning nüüdses disainikeskuses, Лофт проект ЭТАЖ-is suurepärane garage sale. Loft sarnaneb meie Telliskivi Loomelinnakuga: ruumid on köetud, põrandad pestud, majalised on edukad disainerid, kusagil asub hõrgutav restoran ning õhk on puhas räämas tehaseromantikast. Hoone esimesel korrusel asub avar vintage-kaltsukas, kus hinnad kõrged (elegantne triiksärk ~40 €); järgmisel paiknevad ateljeed, kontorid ja pisikesed "moemajad". Kolmandal korrusel toimetavad hostel (öö orienteeruvalt 17 €) ning moegalerii. Neljandalt leiate õhulise interjööriga restorani (kevadel avatakse ka  vapustav terrass) ning raamatupoe Proektor, mis keskendub disainikirjandusele. Too väike, kuid nutikas pood on vaba tüütutest Taschenitest, see-eest leiab sealt nii erakordselt paeluvaid venekeelseid raamatuseeriad moeajaloost kui ka sadade kaupa ingliskeelseid väljaandeid arhitektuurist, kunstnikest ja muust.

Garage sale leidis aset paralleelselt neljandal ja viiendal korrusel. Nimetatud turg toimub kord kvartalis, järgmist on oodata mais (küllap siis Femme kuulutab). Sissepääs nii müüjatele (müüjaks registreerumine lõppes üle-eelmisel päeval) kui külastajatele maksab 30 rubla ning tundus, et korraldajad kummagi osapoole arvu kuidagi ei piiranud. Saabusin turule küll 10 minutit enne selle avamist, kuid juba siis ulatus järjekord viiendalt korruselt tänavale. Järgnevatel tundidel see juurdetung pigem kasvas. Oletan, et kohal oli lõviosa Peterburi kraaminäljas noorsoost, millest võib järeldada, et linnas on garage sale’ide järele defitsiit. Pole kahtlust, et see auk lähiajal täidetakse: midagi taolist peaks igal nädalavahetusel aset leidma.

Müüjaid võis olla paarisaja ringis. Kõige rohkem pakuti ikka riideid, kuid kümned ja kümned "ekipaažid" kauplesid ka igasuguse muu träniga. Eht-peterburilikult äritseti raamatutega, eriti meelitavalt mõjus samizdat kirjanduse suur hulk (luuletused, poliitilised esseed, koomiksid). Mitmed tütarlapsed müüsid tohutu sisendusjõuga isetehtud postkaarte. Hinnad olid seejuures mõnusalt optimaalsed. Muide, turul valitseb reegel, et miski ei tohi maksta üle 500 rubla, s.o 13 €.

Garage sale’ist järeldusi tehes võin öelda, et Peterburi noortele (või mis noortele - seal oli nii müüjate kui ostjate seas ka arvukalt "vana kooli" hipisid, nn rokipeere ning muidu noorena tundvaid inimesi) on omane mulle tuttav ja kodune maitse. Minu jaoks on sümpaatne siinsete noorhärrade välimuse diskreetsus ning preilide kleidilembelisus. Neid kevadisi, õlalt põlvele kukkuvaid hilpe rippus kõikjal turul ning ma ei saa olla originaalne, kui ütlen, et selliste kleitide keskel kõndides käib üle tunne, nagu jalutaks impressionistide näitusel.

Pühapäevase garage sale’i eel tasuks käia igalaupäevasel, hommikul kaheksast alustaval kirbukal Удельная metroojaama juures. Удельная’sse sõidab Nevski prospekti läbiv teine, s.t sinine liin. Metroo žetoone saab osta nii kassadest kui piletiautomaatidest. Sõidukord maksab 25 rubla (0,6 €), seejuures pole vahet, kui kaugele sõidate või mitu korda liini vahetate. Veel olgu öeldud, et kui saabute Peterburi eraldi pagasiga ning sisenete metroosse, tuleb osta kallim žetoon (50 rubla, kui õigesti mäletan).

Igal juhul, kui te lõpuks Удельная’sse jõuate, väljuge jaamast ning hoidke paremale, s.t sinnapoole, kuhu kõik teisedki liiguvad. Kõndige umbes 200 meetrit otse, kuni jõuate autoteeni, mis ületab rongiteed, ja ületage see. Seejärel pöörate paremale ning pidu algabki.

Alustuseks tuleb läbida kilomeetripikkune, enam-vähem tsiviliseeritud kioskite jada, kus müüakse närust Hiina kaupa. Järgneb hämmastav vanakraamiturg: sajad müügikuurid ja -letid ning lõpuks ääretu hulk kola otse maapinnale laotatult. Mulla peal müüakse asju õigupoolest kevadel ja suvel, praegu on nutikad müügimehed ja -naised ehitanud endale paraja kõrgusega lumest letid, nii et tulemuseks on omapärane lumelinn-labürint. Raske on leida ühisnimetajat sellele kaubale, mis seal omanikke vahetab. Näiteks müüb üks vanaonu oma kuuris kõike, mis võiks inimesele seonduda nõuka-aegse polikliinikuga: pipetid, skalpellid, tabletid, klaasikunsti filigraansemaid saavutused laborantidele, soojakotid, meditsiiniõdede nõtked kleidid, kitlid, sukad, sussid, kotad... Aga teine ärimees tema kõrval müüb see-eest kasukaid. Temast järgmine aga kaabusid. Kuigi turul on ülekaalus igasugune vanametall, kodutehnika ja muu antikvariaatidele omane kaup, leiate sealt ka laia ning omapärase valikuga rõivamaailma.

Ise muretsesin omale muheda memme meisterdatud lambanahksed soojad tallad (50 rubla), imeodava 1960. aastate laualambi (40 rubla), pompöösse teekannu (250 rubla), lollikindla kastruli (100 rubla) ning mahlase lihapiruka (10 rubla), mille müüs mulle mööda turgu soojakotiga ringi tuigerdav baabuška. Tol päeval oli õues 25 külmakraadi, mistõttu ei suutnud ma kotist fotokat välja urgitseda. Pensionäride külma trotsiv uljas askeldamine mõjus seetõttu fantastiliselt traagiliselt ning irooniliselt, sest nii mõnigi sealt ostetud ese müüakse hiljem hulga kallimalt maha meile tuttaval garage sale'il.

Kui kaltsudest veel väheks peaks jääma, oskan soovitada üht üüratut second hand'i: selleks sõitke metroo neljanda, s.o kollase liiniga lõpp-peatusesse Дыбенко’sse. Väljuge jaamahoonest, minge üle tee ning oodake marsat number 155 või 122 või bussi number 97. Astuge peale ning marsa puhul andke juhile 30 rubla, bussi puhul otsib teid üles sealne kontrolör ning küsib teilt 21 rubla. Väljuge kolmandas peatuses, millel nimeks ТРК "БАРС". Kõndige sadakond meetrit mööda улица Тельмана’t ning pöörake pärast bensiinijaama vasakule. Näete suurt silti: ГИПЕРМАРКЕТ СЕКОНД–ХЕНД – voilá! Sellest poest leiate midagi, mida olete igatsenud.

Kohalejõudmine võtab muidugi koletult aega, oma poolteist tundi, kuid kui teil on võimalust ja soovi seigelda, siis tasub see ära. Rajoon ise on draakonimõõtu Lasnamäe ning võib mõjuda ahastavalt, aga hirmul on suured silmad. Elasin oma esimesed Peterburi-nädalad sealsamas kõrvaltänaval, улица Крыленко’l ning arvan, et sulandusin mõne päeva järel päris hästi ümbritsevasse keskkonda. Inimesed nagu inimesed ikka.

Soovituseks orienteerujatele: soetage mõnest Nevski prospekti raamatupoest taskupärane Peterburi turistiatlas (80 rubla, s.o 2 € kopikatega), kus on välja toodud kõikide majade numbrid. Müüakse ka atlaseid, kust leiate kõikide marsade-trollide-busside-trammide marsruudid, kuid neis puuduvad jälle majanumbrid, mis on essentsiaalsed vahemaade hindamiseks.

Väiksemate kaltsukate ning mitmesuguste teiste veidrate poekeste avastamiseks soovitan inspireerivat Vassili saart. Kõnnite Ermitaaži juurest üle silla ning oletegi kohal. Soovitan varuda terve päeva, et üksteise järel läbi kolada kõik sealsed liinid. Vassili saare teljeks on Большой проспект, millega ristub 27 järjestikust liini. Sealjuures tasub tähele panna, et iga tänav jaguneb kaheks liiniks – ühelpool tänavat jookseb näiteks 6. ning teisel 7. liin. Vassili saar on muu hulgas koduks Peterburi Ülikoolile ning Peterburi Kunstiakadeemiale, mis tähendab, et seal siblib ringi palju ärksaid tudengeid. Sellest tulenevalt on saare enda koduks valinud kaks Peterburis suunda näitavat kaasaegse kunsti galeriid: Эрарта 27. liinil ning Новый Музей 6. liinil.

Ava galerii, klikates pildil!

Päeva lõpuks on teil kõht kriiskavalt tühi ja unistate õdusast toidukohast. Siis komberdage oma kompsudega Гороховая uulitsale (mis saab - sarnaselt Nevskile - alguse Admiraliteedist) ning kõndige majani number 20, kust leiate imelise Zoomi, mis on endasse imenud parima Peterburi eeskujudest, s.o Viinist, Amsterdamist, Pariisist. Asjakohane hernesupp maksab 110 rubla (2,8€), tuline kohv poole vähem. Need, kes armastavad suitsu pahvida, rändavad ajas tagasi ning asetavad endale ebalevalt taas sigareti huulte vahele. Nendele, kes ei suitseta, on see košmaar - lürpida oma suppi suitsupilves.

Sealt edasi on kiviviskemaa Думская uulitsa kõrtsidesse. Siis enam ei teagi, kas on globaalselt tobe või kõdistavalt muljetavaldav, et astud tossusesse Belgradi ning sind võtab vastu Joy Divisioni "Love will tear us apart".
*
Ma loodan, et see vähene, millest kirjutasin, vähemalt mõnegi inimese sel kevadel Peterburi toob. Rohkem ei tahaks kirjutada, muidu jääb ju avastamisrõõm ära. Usun siiralt ja ootan huviga, et kui esmalt kümned ja hiljem sajad eesti noored neid väikeseid reise siia tegema hakkavad, rikastub oluliselt ka meie linnapilt. Loomulikult ei pea ma silmas ainult riideid, vaid peaasjalikult ikka inimkontakte, mis Piiteri ja Eesti vahel tekkima hakkavad. Siin elab ju miljoneid inimesi, kelle hulgas on tuhandeid andekaid noori muusikuid, kirjanikke, kunstnikke, kultuurikorraldajaid, bisnesmene, disainereid, arhitekte, kes otsivad kontakte Euroopa ja muu maailmaga. Mitte, et Tallinnast peaks saama Piiteri noorte hüppelaud maailmaareenile, vaid pigem vastupidi: tulge kasutage ära siinset Petropoli õhku! Tulge näiteks juba mais oma kraami garage sale’ile müüma.

*
Lehekülgi eelnevast jutust
Luxexpress
Garage sale'i kuulutus
Этажи lehekülg
Pilte suvisest Удельная täikast
Дыбенко kaltsukas
Galerii Эрарта
Новый Музей
Särki-värki Peterburi elust