Abielu India moodi

Riina Õun
22.04.2010
Foto: www.wordpress.com

Sulge aken

Kui eelmisel nädalal saite lugeda India pulmast, siis seekord vaatleme lähemalt India abielu selle arvukate reeglite ja piirangutega. India abielu, nagu sealne rõivamoodki, liigub läänelike mõjude tõttu liberaalsema vormi poole, kuid siiski on vanad tõekspidamised ja kastisüsteem visad kaduma.

Sobitatud abielud on olnud Indias traditsiooniks sajandeid ning see trend ei näita erilisi kadumise märke tänapäevalgi. Viimasel ajal on lääne eeskujul selle kõrvale küll tekkinud ka armastusabielu, kuid paljud perekonnad on endiselt konservatiivsed. Noored kas üritavad vaikselt vastu hakata või aktsepteerivad neile määratud tulevikku ning on sellega isegi rahul.

Et abielu sobiks, arvestatakse erinevaid asjaolusid:
• klappima peaksid väärtushinnangud ja isiklikud eluootused;
• vanus ja pikkus: pruut peab olema noorem ja peigmehest lühem;
• teise välimus peab olema mõlemale vastuvõetav;
• religioon peaks olema sama, eelistatavalt ka sama usulahk;
• emakeel ja kastikuuluvus peaksid eelistatavalt olema samad;
• toitumisharjumused (taimetoitlus/alkohol/suitsetamine) võivad erineda vaid juhul, kui see on teisele vastuvõetav;
• haridus: sarnane haridustase või peigmehel pruudist kõrgem;
• amet peaks olema teisele vastuvõetav;
• peigmehe hetkeline ja tulevane majanduslik seisukord peaks olema pruudile vastuvõetav;
• astroloogiline sobivus peaks klappima juhul, kui perekonnad sellesse usuvad.

Varasematel aegadel oli sobitatud abielu abiks kõrgematele klassidele nende seisuse kaitsmisel ja "liigi puhtana hoidmisel". Hiljem võtsid madalamad klassid samuti kombe omaks. Tänapäeval on abielu erinevate klasside vahel pisut paindlikumaks muutunud ning vanemate suurimaks sooviks on saanud eelkõige kindlustada oma lapsele hea tulevik. Nad on mõistnud, et ilma otsese sunnita on võimalik palju paremaid tulemusi saavutada ning kindlustada õnnelikum abielu. Et abielu on üks olulisemaid otsuseid elus, peab see olema korralikult plaanitud. Kuidas suudab aga noor inimene oma väikese elukogemusega võtta vastu nii olulist otsust?

Tavaliselt näidatakse perekonnale tulevase peiu/pruudi fotosid temast ja tema suguvõsast. Kui vastus on positiivne, korraldatakse perekondade ja pruutpaari kohtumine. Varem võis juhtuda, et pruut ja peigmees ei kohtunudki enne oma pulmapäeva. Tänapäeval järgneb esimesele kohtumisele mõne kuu kuni aasta pikkune kihluseperiood, mil pruutpaar kohtub sugulaste järelvalve all.  Kui üks neist otsustab kihluse katkestada, see tõenäoliselt ka tühistatakse; väga vähesed perekonnad sunnivad oma võsukesi abiellu.

Juhul, kui lapsed valivad endale ise kaaslase, hakkavad vanemad neid erinevatel viisidel ähvardama: nad tõotatakse ilma jätta pärandusest, visata nad oma kodust välja jne. Kui lapsed abielluvad oma tahte järgi, võtavad vanemad seda perekonna häbiplekina - seetõttu otsustavad paljud mehed ja naised leppida vanemate korraldatuga. Isegi, kui  neile ei meeldi endale sobitatu, lepivad nad oma saatusega ja kannatavad vaikides - hinduism propageerib oma saatuse ja "õige teguviisi" ehk dharma aktsepteerimist. Sobitatud abielu korral leiavad lapsed oma perekonnalt tuge ning üheskoos lahendatakse esilekerkivad probleemid, seetõttu peetakse neid abielusid Indias turvalisteks. Kui abielu ei peaks õnnestuma, on samas mugav süü vanemate kaela ajada. Armastusabielusid tuleb rohkem ette linnades.

Vanemad leiavad oma võsukestele abikaasakandidaadid tutvusringkonnast, spetsiaalsete internetilehtede või ajalehekuulutuste kaudu. Töö- ja korteriüürikuulutuste kõrval on oma nurgake tutvumiskuulutustele abiellumise eesmärgil: "33-aastane vanatüdruk, heledanahaline, Mumbai eliitkooli õpetaja, otsib heal järjel noormeest kainete kommete ja hea perekondliku taustaga" või: "Poissmees (Brahmin), 37/170 cm, laevandusärimees, otsib jumalakartlikku kuni 34 a vanatüdrukut". Tundub, et vanatüdruku staatus antakse kõikidele üle 26 vallalistele naistele ning vähemalt ajalehekuulutustes ei häbeneta seda nimetust omaks võtta.

India paarid abielluvad teineteist õieti tundmata ning õpivad nõnda kogu abielu jooksul üksteist austama ja armastama. See on pigem hoolikalt kalkuleeritud tehing, mis toob kaasa elupikkuse töö suhte kallal, millest lääne armastusabielude puhul liigagi tihti puudu tuleb.

Poisi ja tüdruku romantiline abielueelne suhe ja kohtamine on hindu kultuuris võõras. Mitte, et seda ei esineks – kõik toimub lihtsalt vanemate eest ülima saladuskatte all, sest sellist käitumist ei kiideta heaks.

Kuna normaalsed suhted tüdrukute ja poiste vahel on taunitud sotsiaalsete tabudega, elavad kaks sugu erinevates maailmades ja kannatavad suures suhtlusaugus. Abielueelne seks on täielik tabu ja suur saladus, mida tüdrukud kunagi ei tunnista ning püüavad iga hinna eest varjata oma hea maine hoidmise nimel. Kui selline käitumine peaks avalikuks saama, muutuks kogu perekonna elu väga keeruliseks. Samas on abiellumise vanus nii meestel kui naistel viimastel aastatel üha tõusnud: praeguseks on see sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu nihkunud 30. eluaasta piirile. Mis puutub aga teismeliste endi eetikasse, on suhtes olemine, käe hoidmine ja suudlemine eakaaslaste silmis ihaldusväärne ja kadestatav.

Rajastani ja Guajarati provintside maapiirkondades tuleb endiselt ette ka lapsabielusid, kus alaealine tüdruk pannakse paari vanema mehe või samaealise poisiga. Kui paaripanek on toimunud juba varases lapsepõlves, suundub neiu puberteedi saabudes oma abikaasa perekonna juurde elama, muutudes justkui nende isiklikuks majaorjaks. Ehkki lapsabielude vältimiseks on vastu võetud seadused, mis piiravad abiellumist alla 18. eluaasta, esineb siiski seaduserikkumisi. Viimasel ajal on ette tulnud üksikuid juhtumeid, mil madalast klassist pärit puberteediealised tüdrukud on vastu hakanud oma noorest peast kihlumisele. Need on pälvinud laialdast meedia tähelepanu.

Lahutuste arv on Indias üks maailma väiksemaid, kuid kulgeb lääne mõjudest ja naiste eneseteadlikkuse kasvust tulenevalt tõusujoones. Samas ei tähenda madal lahutuste arv automaatselt õnnelikke abielusid, pigem jõuetust ebaõnnestumise puhul midagi muuta. Lahutust vaadatakse india kultuuris kui ebaõnnestumise märki, mis toob häbi kogu (pruudi) perekonnale. 

Tegin abielu teemal juttu noortega erinevatest India piirkondadest.

Samita (22) töötab Aramboli väikeses ilusalongis Goas. Tema sõnul polevat tänapäeval armastusabielud Indias enam nii suureks tabuks kui vanasti, kuid samuti on tavalised korraldatud liidud. Ta pole veel abielus, kuid tal poleks midagi selle vastu, kui vanemad talle mehe leiaksid, sest ta usaldab oma vanemaid ega usu, et nad talle halba sooviks.
 
Manchunat (26) on noormees Chennaist Tamil Nadu osariigist. Ta pole veel abielus, kuid loodab ehk järgmisel aastal perekonna luua. Ehkki tema vanematel pole otseselt midagi armastusabielu vastu ning nad lubaksid tal omal valikul liidu sõlmida, eelistab ta ise vanemate sobitatud abielu. Ilmselgelt pole ta endale armastatut leida suutnud. "Mul on palju sõpru, aga mis defineerib tüdruksõbra?" Armastus ja kehavedelike vahetamine? "Ei, sel juhul mul pole tüdruksõpra. Ma usaldan oma isa, ega ta mulle halba paarilist soovita. Isa pakub mulle alguses umbes nelja tüdrukut, kelle pildi järgi saan oma lemmiku välja valida. Temaga kohtudes arutame läbi, kas meie eluplaanid sobituvad ja kui mitte, siis on mul õigus isale "ei" öelda ning järgmist kandidaati vaatama minna."

Sadiya (20) on pärit Kottayami lähistelt Keralast. Ta õpib IT-alal ega taha abiellumisest veel midagi kuulda – enne vaja õpingud lõpetada ja tööd teha. Ehkki vanemad lubavad talle peaaegu kõike, pole tal ühtki peigmeest kunagi olnud ega saagi olema, kuigi vastassoost sõpru on küll. Tema jaoks on vanemate sobitatud abielu loomulik ja harjumuspärane. Kui vanemad valivad tulevase abikaasakandidaadi välja, küsivad nad mõnikord ka pruudi arvamust, kuid Sadiya ei näe eriti võimalust oma vanemate tahtele mitte alluda ning neile ära öelda.

Ashila (27) ja Devangi (29) on vastne abielupaar Mumbaist. Ashila on graafiline disainer ja Devang töötab panganduses. Nende abielu sobitasid  vanemad. Esmakordselt kohtusid noored üheksa kuud enne abielusadamasse jõudmist ning olles mesinädalatel, paistavad mõlemad  väga õnnelikud.

Elizabeth (38) ja Susan (36) on õed  Kerala osariigist, mis nende sõnul olevat tuntud oma erakordse traditsioonilisuse, tugeva klassisüsteemi ja lausa rassismi poolest. Naised pärinevad kristlikust perekonnast, mis kolis Chennaisse 25 aastat tagasi.
Elizabeth ja tema abikaasa Sam kohtusid ülikoolis ning kaks aastat hiljem abiellusid suurest armastusest: "Isal polnud suurt midagi selle vastu." Kui Susan abielluma hakkas, polnud isa enam elavate kirjas ning heakskiitu tuli küsida vaid õelt Lizilt.
Susan kohtus oma kunstnikust abikaasaga samuti ülikoolis ning abiellus aastase tutvuse järel. Käimiseks ei saanud seda aega päris nimetada.
Indias olevat komme abielludes oma mehe nimi võtta - mõnikord lausa eesnimi. Näiteks Liz on oma perekonnanimeks võtnud oma mehe eesnime Sam, põhjendades seda sellega, et ta mehe perekonnanimi on Philipp, mis on tegelikult tema isa nimi ning abielludes tahtis ta võtta oma mehe nime, mitte tolle isa oma.

Anushya (26) on pärit Hyderabadist. Tal on armastusabielu.
Oma tulevase abikaasaga kohtus Anushya ülikooliõpingute jooksul, olles enne abiellumist tundnud teda viis aastat. Tema vanemad ei olnud neiu valiku üle õnnelikud, kuid andsid lõpuks järele. Abielu on toonud ta Chennaisse.
Miks vanemad vastu olid? Ühe põhjusena näeb Anushya vanemate soovi tütre abiellumisel võimalikult vähe tema harjumuspärast keskkonda muuta. "Tänapäeva Indias on poiste-tüdrukute vahelised romantilised suhted laialt levinud, kuid neid hoitakse alati vanemate eest salajas, kuna paljud perekonnad ei kiida oma laste sellist käitumist heaks. Mõned moodsad perekonnad on küll sellega leppinud, kuid neid on väga vähe. Ma arvan, et abielu on kui õnnemäng: kummaski abielu variandis pole garantiid õnnele. Samas leian, et see peaks olema täielikult igaühe isiklik valik, kas nad on leidnud kellegi, kellega sooviksid abielluda, või sooviksid, et nende vanemad otsiksid neile kaasa, mis on Indias levinuimaks tavaks. Abielud sobitatakse vaid juhul, kui nii poisi kui tüdruku astroloogilised märgid sobituvad teineteisega."

Dana (23) on stilistina töötav moodne linnatüdruk Chennaist. Ta pole abielus, kuid on suhtes noormehega, kellega kohtus ühiste sõprade kaudu. Tulevikus loodavad nad abielluda, kui noormees on paremale järjele saanud. Dana elab koos vanematega, kes pole vastu tema abielueelsele suhtele, ehkki alguses oli see nende jaoks probleem. Ka neil on armastusabielu, nii et nad mõistavad tütre olukorda.
"Ehkki olen sündinud ja kasvanud Indias, on sobitatud abielude idee mulle väga raskesti vastuvõetav. Mulle tundub võimatu isegi ette kujutada võimalust, et keegi teine mulle elukaaslase valib."

Nagu näha, leidub Indias igasuguseid äärmusi ning erinevaid vaatenurki abielule. Meile nii võõras sobitatud abielu võib mõne jaoks olla kindlaim variant ning õnnestuda lõppkokkuvõttes pareminigi, kui armastuse baasil loodud suhe. Aga eks abielu olegi ju üks õnnemäng...