Iisraeli militaarneiud

Riina Õun
26.01.2010
Foto: sxc.hu

Sulge aken

33-aastane Ofra näeb välja pea kümme aastat noorem, istudes laialilaotatud mustlasseeliku ja kõndimisel kõliseva jalaketiga Aramboli kohviku patjadel. Ometi on tal seljataga kaheaastane armeeteenistus ning surmahirm on osa tema reaalsusest. Vestlesin Indias mõnede sõjaväe läbinud iisraeli naistega.

"Pärast sõjaväge lähevad paljud reisima Indiasse, Ladina-Ameerikasse või Austraaliasse, et toibuda oma sõjaaegsetest üleelamistest ja saada eemale kogu pingelisest olukorrast. Isegi siin, Indias, kuuldes ilutulestikurakettide pauke, ehmatavad kõik iisraellased, mõeldes, mis juhtus. See on  hirmus. Me kutsume ilutulestikke õnnepommideks."

Ofra on pärit Tel Avivist. Kõikidele iisraeli tüdrukutele on ette nähtud kaks aastat armeeteenistust, poistele kolm, niipea, kui nad saavad 18-aastaseks. Ülikooliõpingutega annab armeeteenistust paar aastat edasi lükata. Ofra õppis arhitektuuri, nii et armees olles sai ta täita inseneri rolli. Tema tööks oli kontrollida varjendite ja ohutusruumide nõuetele vastavust. "Pidin kontrollima, kas iga varjend ja ohutusruum vastab nõuetele juhuks, kui tekib olukord, et seda peab kohemaid kasutama evakueerimise eesmärgil. Igal korrusmaja korteril on spetsiaalne ohutusruum, kuhu inimesed saavad varjule minna, kui lennuk majale pommi peaks heitma. Seal on nad ohutus kohas. Maja laguneb ümbert ära, kuid ohutusruumid jäävad püsti. Ohutusruumi seinad on erakordselt paksust betoonist ja kaetud traadiga, kindlustamaks nende püsivust. Aken ja uks on õhukindlalt suletud, et keemiarünnaku ajal gaas sisse ei pääseks. Ohutusruumid on  ühendatud tuletõrjeredeliga. Mu töö armees oli tegelikult päris hea: üheksast viieni, siis koju. Pärast kaht aastat pakuti mulle jääda veel üheks, kuid ma loobusin. Sõjaväeteenistuse eest saab palka ka, kuid täiesti minimaalselt."

Kas tunned end sel teemal vesteldes ebamugavalt?

"Ei, see on minu reaalsus. Mõnikord lähed õhtul välja baari ega pruugi enam elusalt tagasi tulla. Ma kaotasin kaks sõpra enesetaputerroristide läbi. Üks neist oli pärit Rootsist. Ta oli ettekandja rannabaaris. Kaks-kolm aastat tagasi oli Iisraelis palju palestiinlastest enesetaputerroriste, praegu on olukord rahulikum. Enesetaputerroristid tapavad täiesti süütuid inimesi – nad lähevad bussi või kaubanduskeskusesse ja lasevad end õhku. Enamasti juhtub seda suurtes linnades. Kui tahad tappa palju inimesi korraga, lähed ju rahvarohkesse paika. Mul on olnud olukordi, mil teel tööle istun bussis ja värisen hirmust. Uurin silmadega läbi iga siseneva tüübi – kas ta näeb välja araablase moodi, võib-olla on tal jaki all pomm keha külge monteeritud. Ma ei teagi, kui mitu korda olen suurest hirmust bussi pealt maha läinud ja helistanud oma ülemusele öeldes, et olen tööle tulemiseks liiga hirmul. Muidugi ta mõistab, see on meie igapäev." 

"2006. aastal, mil käis sõda Liibanoniga, olin ma Euroopas. Lugesin lehest, et Haifasse lasti kolm raketti. Kohtusin mõnede iisraellastega, kes sellest kuulnult kommenteerisid, et tegelikult oli rakette pigem kolmesaja ringis. Kõik mu sõbrad Iisraelis olid sõjaväkke värvatud - isegi need, kes ei oleks pidanud seal olema. Nad olid töölt lahti võetud ja sõjaväkke saadetud. Muidugi, tüdrukuid ei saadeta päris sõjategevuse keskele - nad tegelevad spionaaži ja sideteenistuse ning muu sarnasega. Suure tahtmise korral saab teatud nõuetele vastates kusagil ohutus piirkonnas ka püssiga ringi joosta, kuid kindlasti ei saadeta tüdrukuid ohtlikesse paikadesse ega eesliinile. Nad võivad isegi lennukeid juhtida. Ma oleksin tahtnud olla piloot, kuid see on väga keeruline. Need naised võitlussalgas pole nagu enam päris naised, nad on suured nagu gorillad. Isegi meestest hirmsamad ja võimsamad," räägib Ofra oma muljetest. "Ma ei tahtnud sõjaväkke minna, olin patsifist. Seetõttu õppisin hoolega, et saaksin armees omale ise ameti valida. Kui olin armees, matsin kord oma M16 püssi liiva alla. Selle eest saadeti mind armeevanglasse. Olin seal kolm päeva, kuni saabus ametlik ülekuulamine ohvitseri ja psühholoogi juuresolekul. Rivis seistes tavatsesin mediteerida. Armees pole sul nime, oled number. Oled sõdur. Nüüd näen ma asju teisiti. Tuleb olla realist. Oma riigi eest tuleb võidelda – vastasel korral meil poleks kohta, kus elada. Olen praegu 33-aastane, mul võttis aega, et asju teisiti nägema hakata. Õppisin tundma terroriste, nendega pole võimalik läbirääkimisi pidada. Nende eesmärgiks on tappa võimalikult palju juute, saamaks otse taevasse "püha surma" minejale ette nähtud 77 neitsi juurde. Mul on araablastest ja moslemitest sõpru. Kui olin armees, mängisin üldõppustel valves olles malet araablastega, endal püss üle õla."

NB! Foto on illustratiivne!

Zoa (28) lõpetas oma armeeteenistuse 2004. aastal. Ka tema ei tahtnud alguses sõjaväkke minna, kuid otsustas siis proovida ning kokkuvõttes tunnistab, et see oli üsna huvitav aeg ta elus ning ta kohtus toredate inimestega, kes suures süsteemis olles suutsid siiski iseendiks jääda. Praegugi on ta reservistide nimekirjas, nii et igal aastal peab ta osa võtma kordusõppustest. "See on justkui puhkus igapäevaelust," räägib ta ise. Kuune kordusõppus on jagatud nädala-kahe pikkusteks juppideks.

"Armees olin ma pärast üldise väljaõppe läbimist sekretär, seejärel läbisin ohvitseritreeningu ja hakkasin tööle linnainimestega, selgitades neile, kuidas käituda kriisisituatsioonide ajal, olgu selleks maavärin, raketiplahvatus, tsunami vms. Mu armeeperiood oli erinev üldisest,  sest see hõlmas vaid tööd linnainimestega. Poole ajast elasin tegelikult kodus, samas kui tavaliselt hõlmab armeeteenistus kusagil linnast väljas staabis baseerumist ja vaid nädalavahetusteks koju minemist. Armees olles sõltub väga palju sellest, kes on su ülemus. Tema võib elu põrguks muuta. Minu esimene ohvitser oli täielik bitch, aga hiljem sain teise, kellega siiamaani hästi läbi saame."

Efrat (27) oli armee luures kokku kaks ja pool aastat. See on kauem kui tüdrukutel tavaliselt kombeks. Kaheksa kuud sellest tegi ta oma ohvitseritreeningut. "Minu armeesoleku ajal otsustati poisid ja tüdrukud kokku panna, nii et mina ja mu sõbranna olime samas väeosas koos seitsmekümne poisiga. See oli kohati naljakas ja huvitav, kuid ka väga raske. Siiani on mul selle tõttu mõningaid terviseprobleeme. Ma ei osalenud sõjas. Liibanoni sõja ajaks olin ma armeeteenistuse juba lõpetanud ja viibisin kodus. Sellegipoolest oleksin tahtnud aidata ja oma panuse anda. Armee on normaalne osa iisraellaste elust. Enamus inimesi tahtsid tol ajal armeesse minna. Meil, iisraellastel, on sõjaväge vaja, me tunneme seda iga päev. Kakskümmend aastat tagasi oli armeest kõrvalehoidumine täielik tabu, kuid nüüd püüab üha rohkem inimesi seda teha. Sõda ühendab inimesi, paneb neid tundma, et nad peavad oma kodu kaitsma."

85% poistest ja tüdrukutest käib sõjaväes. Tüdrukutel on kergem sellest pääseda, juhul kui nad rasestuvad, abielluvad või on usklikud. Viimasel puhul pakutakse neile võimalust teha vabatahtlikku tööd ühe aasta jooksul, kuid nad ei ole isegi selleks kohustatud.

Zoa nõustub: "Kui sa ikka tõesti ei taha armeesse minna, on võimalik sellest pääseda. Tänapäeval on see lihtsam. Minu vend ei käinud sõjaväes. Ta tuli koolist ära 14-aastaselt, suitsetas narkootikume ja oli arvel vanemate autoga alaealiselt põhjustatud õnnetuse eest. Sõjaväekomisjoni ette ilmudes rääkis ta neile kogu tõe ära ja nad pakkusid talle võimalust lõpetada kool ning suunata ta spetsiaalsesse üksusesse. Samas poleks see olnud temale kõige õigem koht, sest tolles üksuses on koos katkistest peredest raske lapsepõlvega poisid, tema aga tuleb maakoha tervest korralikust perekonnast. Sellesse üksusesse oleks tal olnud väga raske sobituda. Seega leidis sõjaväekomisjon, et parem on ta armeeteenistusest vabastada. Meie isa oli sellest algul väga löödud – meie külas olid enne teda kõik armees käinud ning mu vanemad isegi kohtusid seal."

Efrat võtab teema kokku: "Kord ütles üks ohvitser mulle, et sõjavägi ei vaja tegelikult tüdrukuid, kuid ma ei mäleta, mida ta põhjuseks tõi."

Mina arvan, et nad on seal poiste motiveerimiseks.