Nägu Juuksed Keha ja toitumine Ilusoovitus
Kollektsioon Stiilivihjed Staari stiil Disain Pildigaleriid
Foorum Kosmopoliitne Fitness Suhted Sotsiaalia
Arvustused Persoon Mitmesugust Maru köögis
Kätlin Mariann Keilit

Theyyam – jumalaks kehastumine

Saada sõbrale Prindi Teade toimetajale

Riina Õun
13.01.2010
Foto: Riina Õun; Kerala Folklooriakadeemia

Punase-valgekirjus kostüümis kollaseks maalitud kehaga "jumal" teeb trummipõrina saatel tiire pisikese templi ees, ise kibekiiresti miskit omas keeles pomisedes. Rituaalile kogunenud kohalikud seisavad toimuvat jälgides, kannatamatult oma palvete täitumisele mõeldes.

Ava galerii klikates pildil!

Tundub uskumatult vastuolulisena, et selline autentne "otse džunglist" rituaal veel tänapäeval modernisatsiooni poole püüdlevas Indias olemas on ja eksisteerib rahumeelselt kõrvuti kohaletulnute taskutes tehnoloogia viimase mudeli mobiiltelefonidega.

India lõunaosariigi Kerala põhjapoolsetele aladele on omane paarituhande aastase traditsiooniga elav kultus – theyyami rituaal, mis on tänapäevalgi väga populaarne. See on iidsetest aegadest pärinev jumalateenimise viis, mis hõlmab kõiki hinduismi kastisüsteemi esindajaid. Ehkki tänapäeval on kastisüsteem Indias avalikkuse ees taunitud ning eelnevate aegadega võrreldes liberaalsem, pole see inimeste mõtetest siiski veel päriselt kadunud.

Theyyami tantsijad kehastuvad ise jumalateks - väidetavalt siseneb nendesse protsessiooni ajaks teatud jumala vaim hindu rikkalikust jumalate panteonist. Sarnasusi võib leida šamanismiga. Kostüümid aitavad tantsijail jumalateks muutuda. Viimase tõuke annab aga enne rahva ette astumist peeglisse visatud pilk. See olevat hetk, mil jumala vaim siseneb tantsijasse ning too kaotab iseenda, langedes transsi ja kehastudes jumalaks, ega mäleta hiljem, mida on jumalana korda saatnud.

Theyyami tantsijad kasutavad musta maagiat, kõnnivad tulel ja hõõguvatel sütel, joovad loomade verd, ennustades sellega tulevikku ning aidates nende järgijate soove täita. Nad toovad õnnistust küladele ja ajavad välja halbu vaime. Maagia paistab toimivat - mis muu suudaks hoida sajanditevanuse traditsiooniga rituaali tänapäevalgi au sees?

Kannuri linna lähedal õnnestus mul endalgi ühest sellisest rituaalist osa saada. Justkui avatud teatri hoovis seisis pisike tempel, mõned mehed ja paar naist istusid algust oodates pinkidel ja rüüpasid tšaid. Keegi inglise keelt ei osanud. Võtsin istet ja sain palmilehetäie kookoselaaste keedetud ubadega. Ehkki kogu näitlikus viitas justkui turistišõule, oli tegu hoopis autentsema asjaga. Paar pensioniealist saksa vanadaami, kes olid samuti "etendusele" saabunud, kõndisid aina rahutult ringi, püüdes iga hinna eest teada saada, palju see maksab. Kuid piletit ei olnudki, ehkki annetused olid mõistagi teretulnud.

Templi tagant paistis Che Guevara poster, viisnurgaga otsaees. Nagu mujalgi Keralas, on tänavatel läbivaks sümboolikaks nõukogude aegu meenutavad sirp ja vasar. Kommunism on selles osariigis au sees, püüeldes vaeste ja rikaste võrdsuse poole. Kohalikud näevad seda positiivse nähtusena. Eks sama idee ole ka theyyami rituaalil: näidata, et nii vaesed kui rikkad, madalate klasside esindajad kui ka kõrgeima klassi brahminid on lõppude lõpuks samasugused inimesed. Kerala on alati olnud oma hiiglaslike klassivahedega India üks konservatiivsemaid ja hierarhilisemaid osariike. Varasematel aegadel võisid ülikud suurema kärata jätta peast ilma nende teele ilmunud madala kasti esindaja. Kuna igasugune muu klassidevaheline kommunikatsioon oli välistatud, tekkiski theyyami rituaal kui alama klassi suhtlusviis kõrgemaga.

Theyyami tantsijad on pärismaalaste hõimude järeltulijad, pärinedes kõige madalamast kastist. Pärimus antakse edasi põlvest põlve. Õpinguid alustatakse umbes neljateistkümneselt, õppides trummimängu, rituaalse meigi tegemist, erinevaid theyyami lugusid, liigutusi ja samme. Theyyami tantsijastaatus annab põlatud hõimlastele staatuse ja au ning teeb neist kogukonnas väga austatud tegelased - vähemalt seni, kuni neil kostüümid seljas on. Parimad theyyami tantsijad on kasutanud oma positsiooni, innustamaks teisigi kastivendi edasi pürgima ning rohkem haridusele pühenduma. Theyyami hooaeg kestab detsembrist veebruarini, pea igal õhtul toimuvad "etendused" erinevate külade templites. Hooajavälisel ajal peavad aga tantsijad enda elatamiseks muid ameteid täitma, olgu selleks siis näiteks kaevuehitajaks, vangivalvuriks, ettekandjaks või piletikontrolöriks olemine. Theyyami hooajal loobuvad nad ent oma töökohtadest ja kehastuvad jumalaiks. 

Kokku eksisteerivat üle kahesaja neljakümne erineva theyyami loo, neist esitamisele kuulub saja kuuekümne ringis. Igaüks neist jutustab peatüki esivanemate ajaloost: tuntud on lood vampiiridest, nõidadest, maokujulistest jumalustest, kohalike esivanemate märkimisväärsetest tegudest jne. Paljud lood kontsentreeruvad kastidevahelise ebavõrdsuse teemale. Madalate klasside esindajaile on see viisiks avalikult näidata nende vastu suunatud ülekohut. Theyyami lugudes on rollid pöördunud ning karistada saavad alama klassi liikmeteks maskeerunud jumalate vastu eksinud brahminid. Ehkki brahminid avaldavad theyyami tantsijasse sisenenud jumalale austust ning pöörduvad oma palvetega tema poole, ei tunne nad igapäevaelus kokku puutudes neid hõimutegelasi äragi, koheldes neid üleoleku  ja põlgusega.

Templi ees kattis lungis mees potikaane palmilehega ja sidus selle sinna peale kinni. Hoovi teises nurgas valmistas esineja ette make-upi. Kollase veega segatud pulbriga, meigipintslite asemel kurgiviile kasutades, joonistas ta oma kollasele kehale mustri, mida hakkas siis valge ja punase pastaga täitma. Samal ajal kogunesid trummimehed ja hakkasid trumme taguma, kutsudes algavale rituaalile. Kaks assistenti aitasid näitlejale kostüümi selga - aina uusi ja uusi ridu käevõrusid ja jalarõngaid. Lungis mehed süütasid tule templi ees lampides. Näitleja rüüpas veel lonksu tšaid ja sidus suule ette järgmise kihi kunsthabet. Siis oli kostüüm täiuslik. 

Kõlisedes astus tantsija publiku ette ning alustas trummipõrina saatel rituaalset tantsu. Kõigepealt viis läbi puja ehk religioosse austusavalduse jumalale, keda ta parajasti kehastas. Jalutas ja hüppas ringi, süütas veel ühe väikese lõkke ning ohverdas toitu. Istus siis maha ja hakkas inimesi n-ö üle kuulama. Turiste oli sündmust vaatama kogunenud vaid käputäis, enamus kohaletulnuid olid kohalikud.

Pärast rituaalset tantsu rivistusid inimesed õnnistust saama. "Jumalani" jõudes sosistasid nad talle kõrva oma soovid ja mured. Tavalisteks soovideks olevat vanadel naistel lapselapsed, noortel neidudel abikaasad, töötutel uued ametikohad ja põllumeestel hea saak. Jumalaks kehastunu ütles aina: "Ha-ha-ha-ha," ja pomises vastuseks midagi kibekiiresti malayalami keeles, mis selles piirkonnas kasutusel on. Juhtub sedagi, et rituaali lõpetab kitse või kana ohverdus, kus "jumalad" joovad selle verd.

Vaadates tänapäeva kõrgtasemel turismikorraldusega reise, kus kõik kultuurielamused tunduvad olevat pakettreisijatele rafineeritud plastpakendeisse pakendatud, on lausa luksus kogeda mõnd autentset rituaali. Kui Tallinnas paljureklaamitud Goa puhkusereisi õnge lähete ja hangede eest palmi alla talvituma sõidate, miks mitte piiluda Goast ka pisut kaugemale -  näiteks Keralasse -, saamaks osa theyyami rituaalist.

Kannuri linna lähedal asuvas Kerala Folklooriakadeemias on võimalik lähedalt vaadata kostüümide prototüüpe.

|
Teade toimetajale
Vestle foorumis
Populaarseimad vestlusteemad


Aktiivne
Femme uudiskiri

Kas oled unistanud deodorandist, mis poleks pealekandmisel külm ja märg, vaid siidiselt pehme ning kiirelt imenduv?
Cherry.ee - magusad pakkumised
Suhtun kiirmoe kettidesse:
Positiivselt, sest saab soodsa hinnaga moodsaid riideid
Negatiivselt, sest nende kvaliteet jätab soovida
Neutraalselt ja ostan, kui leian sobiva toote
Mis see kiirmood on
femme.ee kasutajatingimused registreeru kasutajaks uudiskiri reklaam koostööpartnerid kasutusõigus
© femme.ee